Eestikeelne Piibel 1997
1Tervitus ja tänu Paulus, Kristuse Jeesuse apostel Jumala tahtmisel, ja vendTimoteos - Korintoses olevale Jumala kogudusele ning kõigile
pühadele kogu Ahhaias:
Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt
Jeesuselt Kristuselt!
Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa,
halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal!
Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime
julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega,
millega Jumal meid endid julgustab.
Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on
meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu.
Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie
julgustamiseks ja päästmiseks; kui meid julgustatakse, siis
sünnib seegi teie julgustamiseks; see saab teoks, kui te vapralt
talute neidsamu kannatusi, mida meiegi kannatame.
Ja meie lootus teie peale on kindel, kuna me teame, et nii nagu
teil on osa meie kannatustest, nõnda ka meie julgustusest.
Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid
Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et
me koguni kahtlesime oma ellujäämises.
Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me
ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.
Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja
päästab veelgi - tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab
edaspidigi,
kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud
tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud
armuanni eest.
Korintosesse tulemata jäämise põhjustest Meie kiitlemine on just see: meie südametunnistus võib
tõendada, et oleme käitunud siin maailmas, eriti aga teiega
suheldes, Jumalalt saadud siiras ja selges meeles, mitte
lihalikus tarkuses, vaid Jumala armus.
Me ei kirjuta teile ju midagi muud peale selle, mida
te siit loete ja ehk ka mõistate. Ent ma loodan, et te kunagi
täielikult mõistate seda,
mida te praegu vaid osaliselt olete mõistnud, nii et te võite meie
Issanda Jeesuse päeval kiidelda meist, nagu meie
kiitleme teist.
Ja selle meelekindlusega ma tahtsingi esmalt tulla teie
juurde, et te saaksite teistkordselt armu,
ja teie kaudu matkata Makedooniasse ja Makedooniast tulla
tagasi teie juurde ning lasta teil mind saata teele
Juudamaale.
Tahtes nüüd seda, kas ma ei toiminud ehk kergemeelselt?
Ehk ma kavatsen loomu järgi seda, mida kavatsen, et minu
juures oleks „jah, jah” ja „ei, ei” ühtaegu?
Kui aga Jumal on ustav, siis meie sõna teie vastu ei ole
ühtaegu „jah” ja „ei”.
Sest Jumala Poeg Jeesus Kristus, keda meie, mina,
Silvanus ja Timoteos, oleme teie seas kuulutanud, ei olnud
„jah” ja „ei”, vaid temas oli „jah”.
Sest Jumala tõotused, millised iganes need olid, on
Kristuses „jah”. Seepärast tulgu ka meie suust tema läbi „aamen” Jumalale
kiituseks.
Aga see, kes meid koos teiega on kinnitanud Kristusesse ja
kes meid on võidnud, on Jumal,
kes on meid ka pitseriga kinnitanud ning meile andnud käsirahaks
Vaimu südamesse.
Mina aga kutsun Jumala tunnistajaks oma hinge vastu, et
ainult teie säästmise pärast ei ole ma enam Korintosesse tulnud.
See pole nii. Meie ei taha ju olla isandad teie usu üle -
usus te püsite niigi -, vaid me tahame olla kaasosalised teie
rõõmus.