Eestikeelne Piibel 1997
9Kristuse ainukordse ohvri tähendusest Esimesel lepingul olid oma teenistuse nõuded ning ka maine pühamu.Oli valmistatud eestelk, milles olid lambijalg ja laud ja
ohvrileivad; seda nimetatakse „pühaks paigaks”.
Ent teise vahevaiba taga oli telk, mida nimetatakse „kõige
pühamaks paigaks”,
kus oli kuldne suitsutusaltar ja lepingulaegas, mis oli üleni
kullaga kaetud. Selles olid kuldkruus mannaga ja Aaroni kepp, mis
oli õitsenud, ja lepingulauad;
selle kohal aga kirkuse keerubid lepingukaant varjamas. Neist ei
tule praegu üksikasjaliselt juttu.
Kui need asjad nüüd nõnda on seatud, siis lähevad
preestrid alati küll eestelki ning toimetavad jumalateenistust,
aga ainult ühe korra aastas läheb ülempreester teise telki, ja
mitte ilma vereta, mille ta ohverdab iseenda ja rahva poolt
teadmatult tehtud pattude eest.
Sellega teatab Püha Vaim, et tee kõige pühamasse paika ei ole
veel ilmsiks saanud, niikaua kui eestelk püsib.
Seda tuleb mõista viitena käesoleva aja kohta, et annid ja
ohvrid, mida endisel kombel ohverdatakse, ei suuda teha
jumalateenijat täiuslikuks südametunnistuse poolest,
vaid on seotud toitude ja jookide ja mitmesuguste pesemistega
- need on nõuded ihu kohta, mis kehtivad uue korra ajani.
Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede
ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega
tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, -
siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid
iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile
igavese lunastuse.
Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mida
piserdatakse rüvetunute peale, pühitseb liha puhtuseks,
kui palju enam siis Kristuse veri. Kristus, kes igavese Vaimu läbi
ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie
südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat.
Seepärast ongi tema uue lepingu vahemees
selleks, et kutsutud - kui tema surm oli saanud lunastuseks esimese lepingu
aegsetest üleastumistest - saaksid kätte igavese pärandi tõotuse.
Kus on testamentlik leping, seal tuleb ju tingimata esitada
tõendus testamenditegija surmast,
sest testament hakkab kehtima pärast surma ega jõustu iialgi, kui
testamenditegija on elus.
Seetõttu ei ole ka esimest lepingut sisse pühitsetud ilma vereta.
Sest kui Mooses oli kõik Seaduse käsud kogu rahvale ette
lugenud, siis ta võttis vasikate ja sikkude vere koos vee ja erepunase villa ja
iisopiga ning piserdas sellega nii seda raamatut kui kogu rahvast,
öeldes:
„See on selle lepingu veri, mida Jumal on teil käskinud pidada.”
Ja nõndasamuti ta piserdas verega ka telki ja kõiki
jumalateenistusriistu.
Moosese Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik asjad vere
kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist.
Nii on siis paratamatu, et taevaste asjade kujud tuleb sel
kombel puhastada, taevasi asju endid aga puhastatakse neist
paremate ohvritega.
Kristus ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika kui
tõelise paiga eelkujusse, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd
Jumala palge ees.
Ta ei läinud sinna selleks, et ohverdada ennast mitu korda, nõnda
nagu ülempreester igal aastal läheb võõra verega kõige pühamasse paika,
kuna muidu oleks ta pidanud kannatama mitu korda maailma rajamisest
peale. Kuid nüüd on ta üheks korraks aegade lõpul ilmunud, et
ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu.
Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus,
nõnda ka Kristus, üks kord juba ohverdatud, et ära kanda
paljude patud, ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid,
kes teda ootavad.