Eestikeelne Piibel 1997
48Jaakob õnnistab Efraimi ja Manasset Pärast seda sündmust öeldi Joosepile: "Vaata, su isa on haige!" Siis ta võttis oma kaks poega enesega, Manasse ja Efraimi.Ja Jaakobile anti teada ning öeldi: "Näe, su poeg Joosep tuleb sinu juurde!" Iisrael võttis siis jõu kokku ning tõusis voodis istukile.
Ja Jaakob ütles Joosepile: "Kõigeväeline Jumal ilmutas ennast mulle Luusis Kaananimaal, ja õnnistas mind
ning ütles mulle: Vaata, ma teen sind viljakaks ja paljuks ja teen sinust rahvaste hulga ja annan selle maa sinu soole pärast sind igaveseks omandiks.
Ja nüüd olgu su kaks poega, kes sulle Egiptusemaal on sündinud, enne kui ma tulin sinu juurde Egiptusesse, minu omad: Efraim ja Manasse olgu minu omad nagu Ruuben ja Siimeongi.
Aga su järeltulijad, kes sulle pärast neid sünnivad, olgu sinu päralt ja neid nimetatagu nende vendade nime järgi nende pärisosades.
Kui ma Mesopotaamiast tulin, suri mul Raahel Kaananimaal, tee peal, kui veel tükk maad oli minna Efratasse. Ja ma matsin tema Efrata tee äärde, see on Petlemma."
Kui Iisrael nägi Joosepi poegi, siis ta küsis: "Kes need on?"
Ja Joosep vastas oma isale: "Need on mu pojad, keda Jumal mulle siin on andnud!" Siis ta ütles: "Too nad minu juurde, et ma neid õnnistaksin!"
Aga Iisraeli silmad olid vanadusest tuhmid ja ta ei näinud enam. Siis Joosep viis nad tema juurde ja tema andis neile suud ning süleles neid.
Ja Iisrael ütles Joosepile: "Ei oleks uskunud, et saan näha su nägu, aga vaata, Jumal on mind lasknud näha ka su järglasi."
Siis Joosep võttis nad ära tema põlvilt ja kummardas silmili maha.
Ja Joosep võttis nad mõlemad, Efraimi oma paremale käele, Iisraelist vasakule poole, ja Manasse oma vasakule käele, Iisraelist paremale poole, ja viis nad tema juurde.
Aga Iisrael sirutas oma parema käe ja pani Efraimi pea peale, kes oli noorem, ja oma vasaku käe Manasse pea peale; ta pani oma käed ristamisi, sest Manasse oli esmasündinu.
Ja ta õnnistas Joosepit ning ütles: "Jumal, kelle palge ees mu isad Aabraham ja Iisak on rännanud, Jumal, kes on olnud mu karjane kogu mu elu kuni tänapäevani,
ingel, kes mind on päästnud kõigest kurjast, õnnistagu neid poisse; neid nimetades nimetatagu minu nime ja mu isade Aabrahami ja Iisaki nime! Ja nad siginegu rohkesti keset maad!"
Aga kui Joosep nägi, et ta isa oma parema käe asetas Efraimi pea peale, siis ta pani seda pahaks ja haaras kinni oma isa käest, et seda Efraimi pea pealt tõsta Manasse pea peale.
Ja Joosep ütles oma isale: "Mitte nõnda, mu isa, sest see on mu esmasündinu! Pane oma parem käsi tema pea peale!"
Aga ta isa keeldus ja ütles: "Ma tean, mu poeg, ma tean, ka tema peab saama rahvaks ja temagi peab olema suur! Ometi peab ta noorem vend saama temast suuremaks ja selle sugu olema rahvarohke!"
Ja ta õnnistas neid sel päeval, öeldes: "Sinu nimel õnnistatagu Iisraelis, öeldagu: Jumal tehku sind Efraimi ja Manasse sarnaseks!" Nõnda seadis ta Efraimi Manassest ettepoole.
Ja Iisrael ütles Joosepile: "Vaata, ma suren, aga Jumal on teiega ja viib teid tagasi teie isade maale.
Ja ma annan sulle ühe mäeseljandiku rohkem kui su vendadele, mille olen mõõga ja ammuga võtnud emorlastelt."
Eestikeelne Piibel 1968
Jaakob õnnistab Efraimi ja Manasset Pärast seda sündmust öeldi Joosepile: "Vaata, su isa on haige!" Siis ta võttis oma kaks poega enesega, Manasse ja Efraimi.Ja Jaakobile anti teada ning öeldi: "Näe, su poeg Joosep tuleb sinu juurde!" Iisrael võttis siis jõu kokku ning tõusis voodis istukile.
Ja Jaakob ütles Joosepile: "Kõigeväeline Jumal ilmutas ennast mulle Luusis Kaananimaal, ja õnnistas mind
ning ütles mulle: vaata, ma teen sind viljakaks ja paljuks ja teen sinust rahvaste hulga ja annan selle maa sinu soole pärast sind igaveseks omandiks!
Ja nüüd olgu su kaks poega, kes sulle Egiptusemaal on sündinud, enne kui ma tulin sinu juurde Egiptusesse, minu omad: Efraim ja Manasse olgu minu omad nagu Ruuben ja Siimeongi!
Aga su järeltulijad, kes sulle pärast neid sünnivad, olgu sinu päralt ja neid nimetatagu nende vendade nimede järgi nende pärisosades.
Kui ma Mesopotaamiast tulin, suri mul Raahel Kaananimaal, tee peal, kui veel tükk maad oli minna Efratasse. Ja ma matsin tema Efrata tee äärde, see on Petlemma."
Kui Iisrael nägi Joosepi poegi, siis ta küsis: "Kes need on?"
Ja Joosep vastas oma isale: "Need on mu pojad, keda Jumal mulle siin on andnud!" Siis ta ütles: "Too nad minu juurde, et ma neid õnnistaksin!"
Aga Iisraeli silmad olid vanadusest tuhmid ja ta ei näinud enam. Siis Joosep viis nad tema juurde ja tema andis neile suud ning süleles neid.
Ja Iisrael ütles Joosepile: "Ei oleks uskunud, et saan näha su nägu, aga vaata, Jumal on mind lasknud näha ka su järglasi!"
Siis Joosep võttis nad ära tema põlvilt ja kummardas silmili maha.
Ja Joosep võttis nad mõlemad, Efraimi oma paremale käele, Iisraelist vasakule poole, ja Manasse oma vasakule käele, Iisraelist paremale poole, ja viis nad tema juurde.
Aga Iisrael sirutas oma parema käe ja pani Efraimi pea peale, kes oli noorem, ja oma vasaku käe Manasse pea peale; ta pani oma käed ristamisi, sest Manasse oli esmasündinu.
Ja ta õnnistas Joosepit ning ütles: "Jumal, kelle palge ees mu isad Aabraham ja Iisak on rännanud, Jumal, kes on olnud mu karjane kogu mu elu kuni tänapäevani,
ingel, kes mind on päästnud kõigest kurjast, õnnistagu neid poisse; neid nimetades nimetatagu minu nime ja mu isade Aabrahami ja Iisaki nime! Ja nad siginegu rohkesti keset maad!"
Aga kui Joosep nägi, et isa oma parema käe asetas Efraimi pea peale, siis ta pani seda pahaks ja haaras kinni oma isa käest, et seda Efraimi pea pealt tõsta Manasse pea peale.
Ja Joosep ütles oma isale: "Mitte nõnda, mu isa, sest see on mu esmasündinu! Pane oma parem käsi tema pea peale!"
Aga ta isa keeldus ja ütles: "Ma tean, mu poeg, ma tean, ka tema peab saama rahvaks ja temagi peab olema suur! Ometi peab ta noorem vend saama temast suuremaks ja selle sugu olema rahvarohke!"
Ja ta õnnistas neid sel päeval, öeldes: "Sinu nimel õnnistatagu Iisraelis, öeldagu: Jumal tehku sind Efraimi ja Manasse sarnaseks!" Nõnda seadis ta Efraimi Manassest ettepoole.
Ja Iisrael ütles Joosepile: "Vaata, ma suren, aga Jumal on teiega ja viib teid tagasi teie isade maale.
Ja ma annan sulle ühe mäeseljandiku rohkem kui su vendadele, mille olen mõõga ja ammuga võtnud emorlastelt!"
Eestikeelne Piibel 1739
Israel önnistab Josepi poiad. Ja se sündis pärrast sedda luggu, et Josepile ööldi: Wata so issa on haige; ja ta wöttis omma kaks poega ennesega, Manasse ja Ewraimi.Ja Jakobile anti teäta ja ööldi: Wata sinno poeg Josep tulleb so jure: ja Israel kerkitas ennast ja istus wodi peäl.
Ja Jakob ütles Josepi wasto: Se keigewäggewam Jum̃al näitis eñast mulle Lusis Kanaani maal ja önnistas mind,
Ja ütles mo wasto: Wata minna tahhan sulle suggu sata ja sind siggitada ja sind hulgaks rahwaks tehha, ja tahhan se Ma sinno suggule anda pärrast sind iggawesseks pärrandusseks.
Ja nüüdpeawadso kaks poega, mis sulle Egiptusse maal on sündinud, enne kui minna so jure Egiptusse tullin, minno pärraltollema; Ewraim ja Manasse peawad minno pärralt ollema nenda kui Ruben ja Simeon.
Ja so sugguwössa, mis sa pärrast neid sünnitad, peab sinno pärralt ollema; neid peab nende wendade nimme pärrast nimmetama nende pärris-ossas.
Ja kui minna Mesopotamiast tullin, siis surri Rael mo ette Kanaani male tee peäle, kui weel tük maad olli Ewrati miñna, ja ma matsin tedda senna Ewrati tee äre, se on Petlem.
Ja Israel näggi Josepi poiad ja ütles: Kes need on?
Ja Josep ütles omma issa wasto: Need on minno poiad, mis Jummal mulle siin on annud ; ja ta ütles: Et to neid mo jure, et ma neid önnistan.
Ja Israeli silmad ei selletand öiete wannusse pärrast, ei ta woinud mitte nähha; ja ta wiis neid temma jure, ja teine andis neile suud ja hakkas nende ümber kaela.
Ja Israel ütles Josepi wasto: Ei ma arwand mitte, et ma piddin so silmad nähha sama, ja wata Jummal on mind lasknud ka sinno suggu nähha.
Ja Josep panni neid ärra omma pölwede wahhelt, ja kummardas silmili mani.
Ja Josep wöttis need mollemad, Ewraimi omma parrema käega Israeli wassako käe wasto, ja Manasse omma wassaku käega Israeli parrema käe wasto, ja wiisneidtem̃a jure.
Ja Israel pistis omma parremat kät wälja ja panni Ewraimi Pea peäle ja temma olli se norem, ja omma wassako kät Manasse pea peäle: ta seädis ommad käed melega, sestmuidoolli Manasse essimenne poeg.
Ja ta önnistas Josepi ja ütles: Jummal, kelle silma ees mo wannemad Abraam ja Isaak on köndinud, Jummal, kes mind on toitnud sest aiast kui ma olnud, tännapäwani:
Se Ingel , kes mind keigest kurjast peästnud ¤ önnistago need poisid, ja nende sees peab mo nimmi sama nimmetud, ja mo wannematte Abraami ja Isaaki nimmi: ja et nemmad paljusse polest kui kallad siggiwad seäl maal.
Kui Josep näggi, et temma issa omma parremat kät panni Ewraimi Pea peäle, siis olli se pahha temma melest, ja ta hakkas omma issa kätte kinni, et ta sedda piddi Ewraimi Pea peält ärrapannema Manasse Pea peäle.
Ja Josep ütles omma issa wasto: Ei mitte nenda mo issa, sest se on se essimenne poeg: panne omma parram kässi temma Pea peäle.
Ja ta issa ei tahtnud mitte ja ütles: Ma tean, mo poeg, se peab ka ühheks rahwaks sama, ja tem̃a peab ka sureks sama: agga kummatagi peab temma norem wend suremaks tedda sama, ja temma suggu peab suur hulk rahwast ollema.
Ja ta önnistas neid sel päwal ja ütles: Sinno sees wöttab Israel önnistada ja öölda: Jummal pango sind kui Ewraim ja kui Manasse; ja ta panni Ewraimi Manasse ette.
Ja Israel ütles Josepi wasto: Wata ma surren ärra, ja Jummal wöttab teiega olla ja teid taggasi wia teie wannematte male.
Ja minna ollen sulle ühhe tükki maad annud ennam kui so wendadele , mis ma ollen omma moögaga ja omma ammoga Emori-rahwa käest ärrawötnud.