Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing Hb 8:7-13; Mk 8:11-21
(18 vastet, leht 1 1-st)
Markuse 8Ja variserid tulid välja ja hakkasid kiusates teda küsitlema, nõudes temalt tunnustähte taevast. 
Ja Jeesus ohkas sügavasti oma vaimus ja ütles: „Miks see sugupõlv nõuab tunnustähte? Tõesti, ma ütlen teile, sellele sugupõlvele ei anta tunnustähte!” 
Ja jättes nad sinnapaika, astus Jeesus taas paati ning siirdus vastaskaldale. 
Nad olid unustanud kaasa võtta leiba, neil polnud paadis kaasas midagi peale ühe leiva. 
Ja Jeesus kinnitas neile: „Vaadake ette, hoiduge variseride haputaignast ja Heroodese haputaignast!” 
Ja nemad arutasid omavahel: „See ongi see, et meil ei ole leiba!” 
Seda märgates ütles Jeesus neile: „Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva? 
Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule. Ja kas teil ei ole meeles, 
kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palakesi te korjasite?” Nad ütlesid talle: „Kaksteist.” 
„Kui seitse leiba oli neljale tuhandele, mitu korvitäit palakesi te siis korjasite?” Ja nad ütlesid: „Seitse.” 
Ja Jeesus ütles neile: „Kas te ikka veel ei saa aru?” 
Heebrealaste 8Sest kui esimene leping oleks olnud laitmatu, siis ei oleks otsitud kohta teisele. 
Kuid tema ütleb neid laites: „Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma sõlmin Iisraeli kojaga ja Juuda kojaga uue lepingu, 
mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende esiisadega tol päeval, kui ma nad kättpidi võtsin, et neid viia välja Egiptusemaalt; aga et nad ei jäänud minu lepingusse, siis minagi ei hoolinud neist, ütleb Issand. 
Sest see leping, mille ma teen Iisraeli kojaga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma annan oma seadused nende mõistusesse ja kirjutan need nende südamesse ja ma olen neile Jumalaks ja nemad saavad mulle rahvaks. 
Ja kunagi enam ei õpeta keegi oma kaaskodanikku ega keegi oma venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest kõik tunnevad mind, nende pisikestest kuni suurteni, 
sest ma olen armuline nende ülekohtuste tegude vastu ja ei tuleta enam meelde nende patte.” 
Nimetades uut on ta esimese tunnistanud vananenuks. Aga mis vananeb ja raugastub, see on hääbumise äärel.