Piibel.NET
Teine Makkabite raamat2. Makkabite
 
Eestikeelne Piibel 1997
6Paganlikke kombeid sunnitakse peale Mitte kaua pärast seda läkitas kuningas ühe vana ateenlase, et ta
 sunniks juute loobuma vanemate Seadusest ja et nad ei elaks Jumala
 seaduste järgi.

Jeruusalemma tempel pidi rüvetatama ja seda tuli hakata nimetama
 Olümpose Zeusi nimega, ning Gerisimis olevat templit Külalislahke
 Zeusi nimega, selle paiga elanikke iseloomustavalt.

Kurjuse pealetung oli raske ja vaevarikas kõigile.
Sest paganad täitsid templi kõlvatuste ja prassimistega, lõbutsesid
 hooradega ja aelesid naistega pühades eesõuedes, ja tõid sinna sisse
 ka muud, mis ei ole sünnis.

Altar täideti lubamatute, Seaduses keelatud ohvritega.
Ei olnud enam hingamispäeva pidamist ega isade pidupäevade
 pühitsemist, ei tohtinud üldse ennast juudiks tunnistada.

Aga neid viidi karmi sundusega ohvrisöömaajale igakuusel kuninga
 sünnipäeval. Kui tuli Dionüüsose pidu, siis pidid nad luuderohuga
 ehitult osa võtma rongkäigust Dionüüsose auks.

Ptolemaiose poolehoidjate nõudel saadeti käsk naabruses
 olevaile kreeka linnadele, et nad juute kohtleksid selsamal viisil ja
 sunniksid neid ohvrisöömaajale,

aga surmaksid need, kes ei taha kreeka kombeid omaks võtta. Jah,
 nüüd võis näha seda õnnetust, mis oli tulemas.

Nii toodi kaks naist, kes olid oma pojad ümber lõiganud:
 lapsukesed poodi nende rindade külge ja neid veeti avalikult läbi
 linna ning heideti siis müürilt alla.

Teised aga, kes olid rutanud lähedal olevaisse
 koobastesse salaja pühitsema seitsmendat päeva, reedeti Filipposele,
 ja nad põletati üheskoos, sest austusest selle päeva väärikuse vastu
 ei pidanud nad õigeks end kaitsta.

Kannatuste sügavam mõte Seepärast ma manitsen neid, kes selle raamatu kätte
 võtavad, mitte araks minema selle õnnetuse pärast, vaid saadagu aru, et
 nuhtlused ei ole hukatuseks, vaid on meie rahvale kasvatuseks.

Suure armu märk on ka see, et jumalakartmatuid ei jäeta rahule
 kauaks, vaid nad langevad peagi karistuse alla.

Tema, kes valitseb, mõistab kohut meile erinevalt teistest
 rahvastest, kelle karistamisega ootab ta oma pikameelsuses, kuni nende
 pattude mõõt on täis saanud.

Sest tema ei taha, et meie patud kasvaksid viimase piirini ja
 et ta alles siis meile kohut mõistaks.

Sellepärast ei võta ta meilt iialgi oma halastust, ja kuigi ta
 meid õnnetustega karistab, ei jäta ta oma rahvast maha.

See olgu öeldud meile manitsuseks. Nüüd, pärast lühikest
 kõrvalepõiget, tuleme tagasi jutustuse juurde.

Eleasar sureb veretunnistajana Eleasarit, ühte tähtsamaist kirjatundjaist, juba elatanud ja
 väga auväärse olekuga meest, sunniti avama suu ja sööma sealiha.

Tema aga tahtis pigem auga surra kui häbiga elada ja läks
 vabatahtlikult piinapingile,

olles enne liha välja sülitanud, nõnda nagu tuleb käituda
 kõigil, kes kindlalt hoiduvad maitsmast keelatut, isegi kui
 eluarmastus käsiks teha teisiti.

Aga need, kes olid pandud valvama Seaduse-vastast
 ohvrisöömaaega, tundsid meest juba vanast ajast, viisid ta kõrvale
 ja andsid temale nõu lasta tuua liha, mida ta tohtis süüa ja mida ta
 ise valmistaks, seejuures teeseldes, et ta sööb kuninga poolt
 kästud ohvriliha.

Nõnda tehes pääseks ta surmast ja nende vana sõpruse tõttu
 saaks inimliku kohtlemise osaliseks.

Tema tegi siiski hea otsuse, väärika oma elueale ja
 aastate rohkusele, auga halliks läinud juustele ja
 vooruslikule eluviisile noorusest alates, ning veelgi rohkem - püha ja
 Jumala antud seaduse pärast, ja ta kuulutas otsekohe üteldes, et teda
 saadetagu surma:

„Meie elueale ei ole ju sünnis silmakirjatseda, et paljud
 nooremad ei arvaks: üheksakümneaastane Eleasar on läinud paganausku!

Minu teesklemine ja võimalus elada veel üürikest aega
 eksitaks neid, ja mina tõmbaksin jõleda teo ning häbi oma vana ea
 peale.

Sest kuigi ma praegu võiksin pääseda inimeste kättemaksust,
 ei saaks ma ometi põgeneda Kõigeväelise käest ei elavana ega surnuna.

Seepärast tahan ma nüüd mehiselt elust lahkuda ja ennast näidata
 kõrge eluea väärilisena,

jättes noortele õilsa eeskuju, kuidas julgelt ja vapralt
 minna heasse surma auväärse ja püha Seaduse pärast.” Seda
 ütelnud, läks ta otsekohe piinapingile.

Aga nüüd muutus tema äraviijate olek öeldud sõnade
 pärast äsjasest
 heatahtlikkusest vaenulikkuseks, kuna nad pidasid
 seda hullumeelsuseks.

Kui ta siis hoopide all oli hinge heitmas, ohkas ta ja ütles:
 „Issandal, kellel on püha tarkus, on teada, et mina, kuigi oleksin
 võinud pääseda surmast, kannatan nüüd hirmsaid valusid ihus, kui mind
 piitsutatakse, aga oma hinges ma talun seda hea meelega, sest ma
 kardan Jumalat.”

Ja nõnda ta suri, jättes oma surmaga mitte ainult noortele, vaid
 ka rahva enamikule õilsa eeskuju ja mehisuse mälestuse.