Eestikeelne Piibel 1997
17Taavet ja Koljat Ja vilistid kogusid oma sõjaväed võitluseks; nad kogunesidSookosse, mis kuulus Juudale, ning lõid leeri üles Sooko ja Aseka
vahele, Efes-Dammimi.
Ka Saul ja Iisraeli mehed kogunesid ja lõid leeri üles Tammeorgu
ning seadsid endid tapluseks vilistite vastu.
Vilistid seisid siinpool mäe peal ja Iisraeli lapsed seisid sealpool mäe
peal, ja nende vahel oli org.
Siis tuli vilistite leeridest välja kahevõitleja, Koljat nimi,
Gatist pärit; ta pikkus oli kuus küünart ja üks vaks.
Tal oli vaskkübar peas ja soomusrüü seljas; see soomusrüü kaalus
viis tuhat seeklit vaske.
Ta jalgadel olid vasksed säärekilbid ja tal oli vaskoda õlal.
Ta piigivars oli nagu kangrupoom, ja ta piigiots kaalus kuussada
seeklit rauda; ja tema ees käis ta kilbikandja.
Ta seisis ja hüüdis Iisraeli võitlusridadele ning ütles neile:
„Mispärast tulite välja ja seadsite endid tapluseks? Eks ole mina
vilist ja teie Sauli sulased? Valige eneste keskelt üks mees ja las ta
tuleb alla minu juurde!
Kui ta suudab minuga võidelda ja lööb mu maha, siis oleme meie
teie sulased; aga kui mina ta võidan ja tema maha löön, siis olete
teie meie sulased ja peate meid teenima!”
Ja vilist jätkas: „Mina teotan täna Iisraeli võitlusridu. Andke
mulle üks mees, et võiksime teineteisega võidelda!”
Saul ja kogu Iisrael kuulsid neid vilisti sõnu ja nad kohkusid
ning kartsid väga.
Taavet oli selle efratlase poeg Juuda Petlemmast, kelle nimi oli
Iisai ja kellel oli kaheksa poega; ja Iisai ise oli Sauli päevil vana ja
elatanud.
Tema kolm vanemat poega olid läinud ja Saulile sõtta
järgnenud; ta kolme sõtta läinud poja nimed olid: esmasündinu Eliab,
teine Abinadab ja kolmas Samma.
Taavet oli kõige noorem; kolm vanemat olid Saulile järgnenud.
Taavet oli Sauli juurest läinud tagasi Petlemma oma isa lambaid hoidma.
Vilist ligines hommikuti ja õhtuti, astudes välja neljakümnel päeval.
Iisai ütles oma pojale Taavetile: „Võta nüüd oma vendade jaoks
see pool vakka kõrvetatud teri ja need kümme leiba ja vii joostes
leeri oma vendadele!
Ja need kümme piimajuustu vii tuhandepealikule ja vaata järele,
kas su vendade käsi käib hästi, ja võta neilt tõend!”
Ja Saul ning nemad ja kõik Iisraeli mehed olid Tammeorus
vilistite vastu sõdimas.
Ja Taavet tõusis hommikul vara, jättis lambad teiste hooleks,
võttis oma kandami kaasa ja läks, nagu Iisai teda oli käskinud; ta
jõudis vankriteleeri, kui sõjavägi sõjakisa tõstes läks välja võitlusrindele.
Ja Iisrael ja vilistid seadsid endid võitluseks valmis, rinne
rinde vastu.
Siis jättis Taavet asjad, mida ta kandis, varahoidja kätte ja
jooksis rindele; ja jõudnud sinna, küsis ta oma vendade käekäigu järele.
Ja kui ta nendega rääkis, vaata, siis tuli kahevõitleja vilist
Gatist, Koljat nimi, vilistite ridadest üles ja rääkis neidsamu sõnu;
ja Taavet kuulis pealt.
Ja kui Iisraeli mehed nägid seda meest, siis nad põgenesid kõik
tema eest ja kartsid väga.
Ja üks Iisraeli mees ütles: „Kas näete seda meest, kes üles
tuleb? Ta tuleb muidugi Iisraeli teotama. Aga selle mehe, kes lööb
tema maha, lubab kuningas teha väga rikkaks; ta annab temale oma
tütre ning vabastab maksust ta isakoja Iisraelis.”
Ja Taavet küsis meestelt, kes seisid ta juures, öeldes: „Mida
saab see mees, kes lööb selle vilisti maha ja kustutab teotuse
Iisraeli pealt? Sest kes on see ümberlõikamata vilist, et ta teotab
elava Jumala väehulki?”
Ja rahvas rääkis temale, mis oli kõneldud, ja ütles, mida saab
mees, kes lööb Koljati maha.
Aga Eliab, Taaveti vanem vend, kuulis, kui ta meestega rääkis, ja
Eliabi viha süttis põlema Taaveti vastu ja ta ütles: „Mispärast sina
siia tulid? Ja kelle hoolde sa jätsid selle väikese karja sinna
kõrbe? Ma tunnen küll su ülbust ja su südame kurjust! Sa tulid
muidugi selleks, et näha taplust.”
Aga Taavet vastas: „Mida ma siis nüüd olen teinud? Eks see olnud
ju ainult kõnelus?”
Siis ta pöördus tema juurest ühe teise poole ja küsis sedasama;
ja rahvas vastas temale, nagu varem oli olnud kõnet.
Aga kui neid sõnu kuuldi, mis Taavet rääkis, jutustati neist
Saulile ja Saul laskis tema tuua.
Ja Taavet ütles Saulile: „Ärgu lasku keegi tema pärast oma
julgust langeda! Su sulane läheb ja võitleb selle vilistiga.”
Aga Saul ütles Taavetile: „Ei suuda sina minna selle vilisti
vastu, et temaga võidelda, sest sa oled noor, tema on aga noorest
põlvest peale sõjamees.”
Siis ütles Taavet Saulile: „Su sulane oli oma isa lammaste ja
kitsede
karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära,
siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi
tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest
kinni, lõin ta maha ja tapsin ta.
Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; ja see
vilist, see ümberlõikamatu, saab olema nagu üks neist, sest ta on
teotanud elava Jumala väehulki.”
Ja Taavet ütles: „Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi
ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.” Siis ütles
Saul Taavetile: „Mine, ja Issand olgu sinuga!”
Ja Saul pani oma riided Taavetile selga, andis temale vaskkübara
pähe ja pani temale raudrüü selga.
Ja Taavet pani tema mõõga enesele riiete peale vööle ja katsus
kõndida, ta ei olnud ju nendega harjunud; aga Taavet ütles Saulile:
„Ei mina saa nendega käia, sest ma pole harjunud.” Ja Taavet võttis
need oma seljast ära.
Siis ta võttis oma kepi kätte ja valis enesele ojast viis
siledat kivi ning pani need karjasepauna, mis oli tal
lingukivikotiks; tal oli ling käes ja ta astus vilistile vastu.
Ja vilist tuli ning ligines üha Taavetile, ja mees, kes kandis
ta kilpi, tema ees.
Vilist vaatas ja nägi Taavetit, aga ei pannud teda millekski,
sest too oli noor, punapalgeline ja kauni välimusega.
Ja vilist ütles Taavetile: „Kas ma olen koer, et sa tuled mu
juurde kepiga?” Ja vilist sajatas Taavetit oma jumalate nimel.
Siis ütles vilist Taavetile: „Tule mu juurde, ja ma annan su
liha lindudele taeva all ja loomadele väljal!”
Aga Taavet ütles vilistile: „Sina tuled mu juurde mõõga, piigi
ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Iisraeli
väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud.
Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su
pea raiuksin; ja ma annan vilistite sõjaväe laibad täna lindudele
taeva all ja metsloomadele maa peal, ja kogu maailm saab teada, et
Iisraelil on Jumal!
Ja kogu see väehulk saab teada, et Issand ei päästa mitte mõõga
ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus ja tema annab teid meie
kätte!”
Ja sündis, kui vilist tõusis ja tuli ning lähenes, et Taavetit
kohata, siis ruttas Taavet ja jooksis rinde poole vilistile vastu.
Ja Taavet pistis käe pauna, võttis sealt kivi ja lingutas ning
tabas vilistit otsaette; kivi tungis laupa ja ta langes silmili maha.
Nõnda sai Taavet vilistist jagu lingu ja kiviga; ta lõi vilisti
maha ja surmas tema; aga Taavetil ei olnud mõõka käes.
Siis Taavet jooksis ning astus vilisti juurde ja võttis tema
mõõga, tõmbas tupest ja surmas tema ning raius sellega ta pea maha.
Ja kui vilistid nägid, et nende kangelane oli surnud, siis nad põgenesid.
Aga Iisraeli ja Juuda mehed tõusid ning tõstsid sõjakisa ja nad
ajasid vilisteid taga kuni Gati teelahkmeni ja kuni Ekroni väravateni;
ja mahalöödud vilistid langesid Saaraimi teele, kuni Gati ja Ekronini.
Siis lõpetasid Iisraeli lapsed vilistite tagaajamise, pöördusid
tagasi ja riisusid nende leerid paljaks.
Ja Taavet võttis vilisti pea ning viis selle Jeruusalemma, aga
tema sõjariistad pani ta oma telki.
Kui Saul nägi Taavetit vilisti vastu välja minevat, küsis ta
väepealik Abnerilt: „Kelle poeg see noor mees on, Abner?” Ja Abner
vastas: „Nii tõesti kui sa elad, kuningas, ma ei tea.”
Siis ütles kuningas: „Sa küsi, kelle poeg see noor mees on!”
Ja kui Taavet vilistit maha löömast tagasi tuli, siis võttis
Abner tema ja viis Sauli ette; ja vilisti pea oli tal käes.
Ja Saul küsis temalt: „Kelle poeg sa oled, noor mees?” Ja Taavet
vastas: „Ma olen su sulase, petlemlase Iisai poeg.”