Eestikeelne Piibel 1739
89Usklikkud iggatsewad ommas sures häddas Kristust. Etani Esra-mehhe öppetusse-laul.Ma tahhan Jehowa surest heldussest iggaweste laulda: pölwest pölweni tahhan ma so tössidust omma suga teäda anda.
Sest ma ütlesin: Heldus peab sama üllesehhitud iggawesseks aiaks; taewaste sees, seäl kinnitad sa omma tössidust.
Ma ollen seädust teinud sellega, kedda ma ärrawallitsenud, ma ollen Tawetile omma sullasele wandunud:
Ma tahhan iggawest so suggu kinnitada, ja so aujärje üllesehhitada pölwest pölweni, Sela.
Ja taewad tunnistawad so imme-tö ülles, Jehowa! ka siño tössidust pühhade koggodusses.
Sest kes tulleb Jehowa wasto arwata üllematte pilwede sees?keson Jehowa sarnane wäggewatte laste seas?
Jummalat tulleb wägga karta sures pühhade sallajas koggodusses, ja ta on kartusse wäärt keikide jures, kes temma ümber on.
Jehowa, wäggede Jum̃al! kes on ni wäggew, kui sinnaohJehowa! ja so tössidusonsinno ümber
Sinna wallitsed merre tousmisse ülle; kui ta ommad laened töstab, siis waigistad sinna neid.
Sa röhhud mahha neid, kel torre meelon, nenda kui neid, kes mahhalödud: om̃a tuggewa käewarrega pillad sa ärra ommad waenlased.
Sinno pärralt on taewad, ka sinno pärralt on se Ma; ma-ilmale ja selle täiussele, neile olled sinna allusse pannud.
Pohja ja louna, neid olled sinna lonud; Tabori ja Ermoni mäggi, need laulwad röömsast so nimmel.
Siñul on wäggew kässiwars, sinno kässi on tuggew, so parram kässi on sureks töstetud.
Öigus ja kohhus on so aujärje kinnitus, heldus ja tödde käiwad so palle ees.
Wägga önnisonse rahwas, mispühhaöiskamist tunneb; Jehowa! sinno palle walgusses käiwad nemmad.
Nemmad on sinno nimmel wägga röömsad iggapä, ja sinno öigusse sees töstetakse neid sureks.
Sest sinna olled nende tuggewusse illo, ja so hea mele pärrast töstetakse meie sarw sureks.
Sest Jehowaonmeie kilp, ja pühha Israeli lunnastaja on meie kunningas.
Siis rääksid sa omma waggadele näggemisses, ja ütlesid: Ma ollen abbiks seädnud ühhe wäggewamehhe, ma ollen ühhe ärrawallitsetudmehherahwa hulgast sureks töstnud.
Ma ollen Taweti omma sullase leidnud, omma pühha ölliga ollen ma tedda woidnud.
Sest mo kässi peab temmale kindel ollemaabbiks, mo kässiwars peab tedda ka tuggewaks teggema.
Waenlane ei pea tedda mitte petma, ja se pörane innimenne ei peab tedda mitte ram̃aks teggema.
Waid temma waenlased tahhan ma ta eest ärrapeksta, ja kes tedda wihkawad,neidtahhan ma mahhalüa.
Agga mo tössidus ja mo helduspeabtemmagaollema, ja temma sarwe peab mo nimmel sureks töstetama.
Ja temma kätt tahhan ma merre peäle panna, ja ta parremat kät jöggede peäle.
Temma peab mind hüüdma: Sinnaolledmo issa, mo Jummal ja mo önnistusse kaljo.
Minna tahhan tedda ka essimesseks Poiaks tehha,jakeigekörgemaks ma-ilma kunningatte seas.
Iggaweste tahhan ma temmale omma heldust hoida, ja mo seädus peab temmale tössiseks jäma.
Ja ma tahhan temma suggu seäda iggawesseks aiaks, ja temma aujärje, nenda kui taewa päwadon.
Kui temma lapsed mo kässo-öppetust mahhajätwad, ja mo kohtoseädmiste järrel ei käi:
Kui nemmad mo seädmissed teotawad, ja mo käskusid ei pea:
Siis tahhan makülnende ülleastmist witsaga nuhhelda, ja nende üllekohhut hawadega;
Agga omma heldust ei tahha ma mitte tühjaks tehha temma jures, egga walskust tehha omma tössidusse polest.
Ei ma tahha omma seädust mitte teotada, egga sedda tagganeda, mis mo uledest wäljaläinud.
Ma ollen ükskord om̃a pühhastusse jures wandunud: Ei ma tahha Tawetile walletada.
Temma suggu peab iggaweste jäma, ja temma aujärg kui päike minno ees.
Nenda kui ku peab ta iggaweste kindlaks jäma, jakuise tunnistusmeesse wikkerkaartössine on pilwes, Sela.
Sinna agga olledteddaärralükkanud ja pölgnud, sa olled wägga wihhaseks sanud omma woitud mehhe peäle.
Sa olled omma sullase seädust ärraheitnud, sa olled temma kroni mani ärrateotand.
Sa olled keik temma kiwwi-aiad mahhakiskunud, sa olled temma tuggewad liñnad ehmatusseks pannud.
Keik, kes sedda teed möda lähhäwad, need on tedda paljaks risunud; ta on teotusseks sanud omma naabrettele.
Sa olled sureks töstnud temma wihhameeste parremat kät, sa olled keik temma waenlastele römo teinud.
Sa olled ka temma moöga terra taggasi pöörnud, ja ei annud temmale mittejoudotaplusses seista.
Tem̃a puhtust olled sa lasnud ärralöppeda, tem̃a aujärje olled sa mahha lükkanud.
Sa olled lühhendand temma nore ea päwad,jatedda häbbiga katnud, Sela.
Kui kaua tahhad sa, Jehowa! ikka warjul olla?kui kauapeab so tulline wihha kui tulloke pöllema.
Mötle, mis ello-kord mul on; mispärrast olleksid sinna keik innimesse lapsed piddand ilma aego loma?
Mis mees peaks ellama, ja mitte surma näggema?kesomma ello pörgo käest woiks ärrapeästa.? Sela.
Kus on so endised heldussed, ISsand!missa Tawetile om̃a tössidusse jures olled wandunud.
Mötle ISsand! om̃a sullaste teotusse peäle, et ma keik suurt rahwast om̃as sülles kañan.
Et so waenlased sind, Jehowa! laimawad, et nemmad so woitud mehhe jäljed laimawad.
Kidetud olgo Jehowa iggaweste, Amen ja Amen!