Eestikeelne Piibel 1739
4Öigest usso-öppetussest, ja armastussest.(Epistel essimessel Pühhapäwal pärrast kolm-aino Jummala Pühha. Mo armad, ärge uskuge mitte igga waimo, waid katske need waimud läbbi, kas nemmad Jummalast on; sest mitto walle-prohweti on wäljaläinud ma-ilma sisse.Sest peate teie Jummala Waimo tundma; igga waim, kes tunnistab, et Jesus Kristus on lihha sisse tulnud, se on Jummalast.
Ja ei ükski waim, kes ei tunnista Jesust Kristust lihha sisse tulnud ollewad, ei olle se Jummalast: ja se on Kristusse wastasewaim, kedda teie ollete kuulnud tullewad, ja nüüd on ta jo ma-ilmas.
Teie ollete Jummalast, lapsokessed, ja ollete neid ärrawoitnud, sest surem on se,kesteie seeson, kui se, kes ma-ilmason.
Nemmad on ma-ilmast, sepärrast räkiwad nemmad ma-ilmast, ja ma-ilm kuleb neid.
Meie olleme Jummalast: kes Jummalat tunneb, se kuleb meid, kes ei olle Jummalast, se ei kule meid mitte; sest tunneme meie waimo, ja eksitusse waimo.
Moarmad, armastagem teine teist, sest armastus on Jummalast, ja iggaüks, kes armastab, se on Jummalast sündinud, ja tunneb Jummalat.
Kes ei armasta, se ei olle Jummalat mitte tunnud; sest Jummal on armastus.
Ses on Jummala armastus awwalikkuks sanud meie sees, et Jummal on omma ainust sündinud Poega ma-ilma läkkitanud, et meie temma läbbi peame ellama.
Ses on se armastus, ei mitte, et meie olleme Jummalat armastanud, waid et temma meid on armastanud, ja omma Poia läkkitanud leppitamisseks meie pattude eest.
Moarmad, et Jummal meid nenda on armastanud, siis peame meie ka teine teist armastama.
Ükski ei olle ial Jummalat näinud. Kui meie teine teist armastame, siis jääb Jummal meie sisse, ja temma armastus on täieks sanud meie sees.
Sest tunneme meie, et meie temma sisse jäme, ja temma meie sisse, et ta meile ommast Waimust on annud.
Ja meie olleme näinud, ja tunnistame, et Issa on Poega läkkitanud ma-ilma önnisteggiaks.
Kes ial tunnistab, et Jesus on Jummala Poeg, selle sisse jääb Jummal, ja temma Jummala sisse.
Ja meie olleme tunnud ja usknud sedda armastust, mis Jummalal on meie wasto. Jummal on armastus, ja kes armastusse sisse jääb, se jääb Jummala sisse, ja Jummal temma sisse.
Ses on se armastus täieks sanud meie jures, et meil woiks julgust olla kohto päwal, sest, otsego temma on, nenda olleme ka meie sessinnatses ma-ilmas.
Kartust ei olle mitte armastusses, waid täis armastus aiab kartust wälja, sest kartussel on wallo; agga kes kardab, se ei olle mitte täieks sanud armastusses.
Armastagem tedda, sest ta on meid enne armastanud.
Kui kegi ütleb: Ma armastan Jummalat, ja wihkab omma wenda, se on wallelik; sest kes ei armasta omma wenda, kedda ta nääb, kuida se woib Jummalat armastada, kedda temma mitte ei nä?
Ja sesinnane kässosanna on meil temmalt, et se, kes Jummalat armastab, se peab ka omma wenda armastama.)