Eestikeelne Piibel 1997
6Taaniel visatakse lõvide ette Ja meedlane Daarjaves sai kuningriigi enesele, kui ta olikuuskümmend kaks aastat vana.
Daarjaves arvas heaks seada kuningriigi üle sada
kakskümmend asehaldurit, et neid oleks kogu kuningriigis,
ja nende üle kolm ametikandjat, kellest üks oli Taaniel,
kellele need asehaldurid pidid aru andma, et kuningale ei
sünniks kahju.
Taaniel oli silmapaistvam kui teised ametikandjad
ja asehaldurid, sellepärast et temas oli eriline vaim; ja
kuningas kavatses tema tõsta üle kogu kuningriigi.
Siis need ametikandjad ja asehaldurid otsisid ettekäänet, et
leida
Taanielile kuningriigivastast süüd; aga nad ei suutnud
leida ühtegi ettekäänet ega midagi halba, sellepärast et ta oli
ustav ja mingit hooletust ega halba tema kohta ei leidunud.
Siis ütlesid need mehed: „Me ei leia selle Taanieli vastu
ühtegi ettekäänet, kui me ei leia seda ühenduses tema Jumala
seadusega.”
Siis need ametikandjad ja asehaldurid tormasid kuninga
juurde ja ütlesid temale nõnda: „Kuningas Daarjaves elagu
igavesti!
Kõik kuningriigi ametikandjad, maavalitsejad ja
asehaldurid, nõunikud ja maavanemad on pidanud nõu, et kuningas
annaks korralduse ja jõustaks keelu, et igaüks, kes kolmekümne
päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga
mitte sinult, kuningas, visatakse lõvide auku.
Nüüd, kuningas, avalda keeld ja kirjuta kiri, mida
meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse tõttu ei tohi
tühistada!”
Ja kuningas Daarjaves kirjutas kirja ja keelu.
Aga kui Taaniel sai teada, et kiri oli kirjutatud, siis
läks ta oma kotta, mille ülakambri aknad olid avatud Jeruusalemma
poole. Ja kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja
kiitis oma Jumalat, nagu ta seda ennegi oli teinud.
Siis need mehed tormasid sisse ja leidsid Taanieli
palvetamast ja anumast oma Jumala ees.
Seejärel astusid nad kuninga ette ja küsisid kuninga
keelu kohta: „Kas sa pole mitte kirjutanud keeldu, et iga
inimene, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt
jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse
lõvide auku?” Kuningas kostis ja ütles: „Asi on kindel
meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse järgi!”
Siis nad kostsid ja ütlesid kuninga ees: „Taaniel, kes on
Juuda vangide hulgast, ei hooli sinust, kuningas, ega keelust,
mille sa oled kirjutanud, vaid ta palvetab kolm korda päevas oma
palvet.”
Kui kuningas seda kuulis, siis oli see temale väga
ebameeldiv ja ta oli mures Taanieli pärast, kuidas teda päästa;
ja ta nägi vaeva tema päästmiseks kuni päikeseloojakuni.
Siis need mehed tormasid kuninga juurde ja ütlesid
kuningale: „Tea, kuningas, et meedlaste ja pärslaste seaduseks
on, et ühtegi kuninga antud keeldu või korraldust ei tohi muuta!”
Siis kuningas andis käsu ja Taaniel toodi ning visati
lõvide auku. Kuningas rääkis ja ütles Taanielile: „Sinu
Jumal, keda sa lakkamata teenid, päästku sind!”
Siis toodi kivi ja pandi augu suule, ja kuningas
pitseeris selle oma pitserisõrmusega ja oma suurnike
pitserisõrmustega, et Taanieli asjas ei oleks muutust.
Siis läks kuningas oma paleesse ja veetis öö paastudes ega
lasknud mänguriistu enese ette tuua, ja tal ei olnud und.
Koiduajal, kui valgeks oli läinud, kuningas tõusis ja läks
kiiresti lõvide augu juurde.
Ja kui ta jõudis augu juurde, kus Taaniel oli, hüüdis ta
kurva häälega; ja kuningas rääkis ning ütles Taanielile:
„Taaniel, elava Jumala sulane! Kas su Jumal, keda sa lakkamata
oled teeninud, on suutnud sind päästa lõvide küüsist?”
Siis Taaniel kõneles kuningaga: „Kuningas elagu igavesti!
Minu Jumal läkitas oma ingli ja sulges lõvide suud, ja
need ei teinud mulle kurja, sellepärast et mind leiti olevat
tema ees süütu; ja nõnda ei ole ma ka sinu ees, kuningas, kurja
teinud.”
Siis oli kuningas tema pärast väga rõõmus ja käskis
Taanieli august välja tuua; ja Taaniel toodi august välja ning
tema küljes ei leitud ühtegi viga, sellepärast et ta oli uskunud
oma Jumalasse.
Ja kuningas käskis tuua need mehed, kes olid Taanieli
süüdistanud, ja visata lõvide auku, nemad, nende lapsed ja
naised; ja nad ei olnud veel jõudnud augu põhja, kui lõvid
võtsid nende üle võimust ja murdsid kõik nende kondid.
Siis kuningas Daarjaves kirjutas kõigile rahvastele,
suguvõsadele ja keeltele, kes elasid kogu maal: „Teie rahu olgu
suur!
Minu poolt on antud käsk, et kogu mu kuningriigi
võimupiirkonnas tuleb karta Taanieli Jumalat.
Sest tema on elav Jumal ja püsib igavesti. Tema kuningriik ei hukku ja tema valitsus ei lõpe.
Tema päästab ja vabastab, tema teeb tunnustähti ja imesid taevas ja maa peal, tema, kes päästis Taanieli lõvide küüsist.”
Ja Taanieli käsi käis hästi Daarjavese kuningriigis
ja pärslase Koorese kuningriigis.