Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing Ps 81:2-8;Hb 3:7-14;Nl 4:11-20
(25 vastet, leht 1 1-st)
Psalm 81 Hõisake Jumalale, kes on meie tugevus, hüüdke rõõmuga Jaakobi Jumala poole! 
Alake kiituslaulu, lööge trummi, pange hüüdma kannel ja naabel! 
Puhuge pasunat noorel kuul, täiskuu ajal, meie pidupäeval! 
Sest see on määrus Iisraelis ja kohustus Jaakobi Jumala jaoks. 
Selle ta seadis tunnistuseks Joosepi sekka, kui ta läks välja Egiptusemaa vastu. Seal ma kuulsin keelt, mida ma ei tundnud. 
„Mina vabastasin tema õla koorma alt, tema käed pääsesid korvide kandmisest. 
Kui kitsas käes oli, hüüdsid sa, ja ma päästsin sinu; ma vastasin sulle kõuepilvest, proovisin sind Meriba vee ääres.” Sela. 
Nutulaulud 4 Issand valas välja oma viha, tegi teoks oma tulise raevu ja süütas Siionis tule, mis põletas selle alusmüüridki. 
Ei oleks uskunud maa kuningad ja kõik maailma elanikud, et vihamees ja vaenlane tuleb sisse Jeruusalemma väravaist. 
See on sündinud tema prohvetite pattude, tema preestrite süü pärast; nende pärast, kes valasid seal õigete verd. 
Nad vaarusid tänavail nagu pimedad, verega roojastatud, nõnda et nende riideid ei võinud puudutada. 
„Hoidke eest! Roojane!” hüüti nende kohta. „Hoidke eest, hoidke eest, ärge puudutage!” Nad vaarusid ka põgenedes, rahvaste seas öeldi: „Nad ei tohi jääda siia kauemaks!” 
Issanda pale hajutas nad, ta ei vaata enam nende peale. Preestritest ei peetud lugu, vanadele ei antud armu. 
Isegi veel siis, väsinud silmadega, me ootasime asjatult endile abi; oma vahitornidest piilusime rahva poole, kes meid ei päästnud. 
Meie samme luurati, me ei võinud käia oma turgudel; meie lõpp ligines, meie päevad said täis - tõesti, meie lõpp tuli! 
Meie jälitajad olid kiiremad kui kotkas taeva all; nad ajasid meid taga mägedel, varitsesid meid kõrbes. 
Issanda võitu, kes oli meile eluõhuks, püüti kinni nende aukudes, tema, kellest me ütlesime: „Tema varjus me elame paganate seas!” 
Heebrealaste 3Seepärast on nõnda, nagu Püha Vaim ütleb: „Täna, kui teie tema häält kuulete, 
ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes, 
kus teie esiisad kiusasid mind proovile pannes, kuigi nad olid minu tegusid näinud nelikümmend aastat. 
Seepärast tõusis mu viha selle sugupõlve vastu ja ma ütlesin: Nad aina eksivad oma südames, aga minu teid nad ei ole ära tundnud. 
Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!” 
Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! 
Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi! 
Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli.