Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing Ps 123;1Ts 2:1-12;Js 48:1-2,9-13
(23 vastet, leht 1 1-st)
Psalm 123Palveteekonna laul. Ma tõstan oma silmad sinu poole, kes istud taevas. 
Vaata, otsekui sulaste silmad vaatavad oma isandate käte peale, otsekui teenija silmad vaatavad oma emanda käte peale, nõnda vaatavad meie silmad Issanda, meie Jumala peale, kuni tema meile armu annab. 
Anna meile armu, Issand! Anna meile armu, sest meil on enam kui küllalt põlgusest! 
Meie hing on küllalt saanud tunda jultunute irvitust ja uhkete põlgust. 
Jesaja 48 Kuulge seda, Jaakobi sugu, keda nimetatakse Iisraeli nimega, kes olete võrsunud Juuda seemnest, kes vannute Issanda nime juures ja kuulutate Iisraeli Jumalat - ometi mitte tões ja õiguses, 
ehk küll nad nimetavad endid püha linna järgi ja toetuvad Iisraeli Jumalale, kelle nimi on vägede Issand -, 
Oma nime pärast olen ma pikameelne ja oma kuulsuse pärast hoian ma ennast tagasi, et sind mitte hävitada. 
Vaata, ma olen sind sulatanud, ometi mitte kui hõbedat: ma olen sind proovinud viletsuse ahjus. 
Iseenese pärast, iseenese pärast teen ma seda, sest muidu ju teotataks mind. Oma au ma teistele ei anna! 
Kuule mind, Jaakob, ja Iisrael, mu kutsutu! See olen mina! Mina olen esimene, mina olen ka viimne. 
Minu käsi on rajanud maale aluse ja mu parem käsi on laotanud taeva; kui ma neid hüüan, siis nad astuvad üheskoos ette. 
1. Tessaloonika 2Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et see ei ole läinud tühja. 
Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid teotati Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada Jumala evangeeliumi suure võitlusega. 
Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega pettusest. 
Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub. 
Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks. 
Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt, 
kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad; vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma lapsi; 
nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te olite saanud meile armsaks. 
Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime teile Jumala evangeeliumi. 
Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute; 
nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi 
julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.