Piibel.NET
Otsing Hb 3:5-11,17-19; Lk 20:27-44
(28 vastet, leht 1 2-st)
Eestikeelne Piibel 1997
Luuka 20 Jeesuse juurde astusid mõned saduserid, kes ütlesid, et surnuist ülestõusmist ei ole olemas, ja küsisid temalt:
„Õpetaja, Mooses on meile kirjutanud: Kui sureb kellegi vend, kel on naine, ja tal ei ole olnud lapsi, siis ta vend peab võtma oma surnud venna naise ja soetama sugu vennale.
Oli kord seitse venda: ja esimene võttis naise ja suri lapseta,
ja teine,
ja kolmas võttis tema, ja nõndasamuti kõik seitse - nad ei jätnud lapsi järele ja surid.
Pärast suri ka naine.
See naine - kelle naiseks nende seast ta saab ülestõusmisel? Ta on olnud naiseks ju neile seitsmele.”
Ja Jeesus ütles neile: „Selle ajastu lapsed võtavad naisi ja lähevad mehele,
aga kes on väärt arvatud saama tolle ajastu osaliseks ja surnuist üles tõusma, need ei võta naist ega lähe mehele,
sest nad ei saa enam surra, nad on ju inglite sarnased ja on Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad.
Aga et surnud tõusevad üles, seda osutab ka Mooses kibuvitsapõõsa loos, kui ta nimetab Issandat Aabrahami Jumalaks ja Iisaki Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks.
Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale.”
Siis mõned kirjatundjaist kostsid: „Õpetaja, sa rääkisid hästi”,
sest nad ei julgenud temalt enam midagi küsida.
Jeesus aga ütles neile: „Kuidas nad ütlevad Messia olevat Taaveti poja?
Taavet ise ju ütleb Laulude raamatus: Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele,
kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!
Seega nimetab Taavet teda Issandaks - kuidas on ta siis tema poeg?”
Heebrealaste 3 Mooses oli küll ustav kogu tema kojas otsekui sulane tunnistuseks kõigest, mida veel pidi räägitama,
Kristus on aga tema koja üle kui ustav Poeg. Ja tema koda oleme meie, kui me vaid peame kinni julgusest ja lootusest, mille üle me kiitleme.
Seepärast on nõnda, nagu Püha Vaim ütleb: „Täna, kui teie tema häält kuulete,
ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes,
kus teie esiisad kiusasid mind proovile pannes, kuigi nad olid minu tegusid näinud nelikümmend aastat.
Seepärast tõusis mu viha selle sugupõlve vastu ja ma ütlesin: Nad aina eksivad oma südames, aga minu teid nad ei ole ära tundnud.
Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!”