Eestikeelne Piibel 1997
5. Moosese 31 Ja nüüd kirjutage endile üles see laul! Õpeta seda Iisraeli lastele ja pane see neile suhu, et see laul oleks mulle tunnistajaks Iisraeli laste vastu!Sest ma tahan neid viia sellele maale, mille ma nende vanemaile vandega tõotasin, mis piima ja mett voolab. Nad söövad, nende kõhud saavad täis ja nad rasvuvad, aga nad pöörduvad teiste jumalate poole ja teenivad neid, nad põlgavad mind ja tühistavad minu lepingu.
Kui neid tabavad suured õnnetused ja ahastused, siis kõneleb see laul tunnistajana nende vastu, sest see ei tohi ununeda nende järglaste suust, sellepärast et ma tunnen nende mõtteid, mis nad nüüd mõlgutavad, enne kui ma viin nad maale, mille ma vandega olen tõotanud neile anda.”
Ja Mooses kirjutas sel päeval üles selle laulu ning õpetas seda Iisraeli lastele.
Ja Issand andis käsu Joosuale, Nuuni pojale, ning ütles: „Ole vahva ja tugev, sest sina pead viima Iisraeli lapsed sellele maale, mille ma vandega olen tõotanud neile anda, ja mina olen sinuga!”
Ja kui Mooses oli raamatusse täielikult üles kirjutanud selle Seaduse sõnad algusest lõpuni,
siis käskis Mooses leviite, kes kandsid seaduselaegast, öeldes:
„Võtke see Seaduse raamat ja pange ta Issanda, oma Jumala seaduselaeka kõrvale, et see oleks seal tunnistajaks sinu vastu,
sest ma tunnen sinu vastupanu ja kangekaelsust. Vaata nüüd, mil ma veel elan koos teiega, olete te olnud Issandale vastupanijad, saati siis pärast minu surma!
Koguge minu juurde kõik oma suguharude vanemad ja ülevaatajad, siis ma räägin nende kuuldes need sõnad ja võtan tunnistajaiks nende vastu taeva ja maa!
Sest ma tean, et te pärast minu surma käitute väga kõlvatult ja lahkute teelt, mille ma teile olen andnud. Aga tulevasil päevil tabab teid õnnetus, kui te teete, mis kuri on Issanda silmis, pahandades teda oma kätetööga.”
Ja Mooses rääkis kogu Iisraeli koguduse kuuldes selle laulu sõnad algusest lõpuni:
5. Moosese 32 „Pange tähele, taevad, sest mina räägin, ja kuule, maa, mu suu kõnesid!
Mu õpetus voolaku vihmana, mu kõne nõrgugu kastena, nagu haljusele vihmasagar ja rohule vihmapiisad!
Sest ma kuulutan Issanda nime, andke au meie Jumalale!
Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged. Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane.
Pahasti on tehtud temaga - need ei ole tema lapsed: häbiplekk, nurjatu ja pöörane sugupõlv.
Kas te nõnda tasute Issandale, rumal ja tarkuseta rahvas? Eks ta ole su isa, sinu looja? Tema on sind teinud ja valmistanud.
Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!
Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid vastavalt Iisraeli laste arvule,
sest Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob.
Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera.
Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel.
Issand üksi juhtis teda, ükski võõras jumal ei olnud koos temaga.
Ta sõidutas teda üle maa kõrgendike ja tema sõi väljade vilju: ta imetas teda meega kaljust ja õliga ränikivist.