Eestikeelne Piibel 1997
2. Ajaraamat 18 Kui ta tuli kuninga juurde, siis kuningas ütles temale: „Miika! Kas me võime minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või ma pean loobuma?” Ja ta vastas: „Minge, ja teil õnnestub see, sest nad antakse teie kätte!”Aga kuningas ütles temale: „Mitu korda ma pean sind vannutama, et sa ei räägiks mulle muud kui ainult tõtt Issanda nimel?”
Siis ta ütles: „Ma nägin kogu Iisraeli hajali olevat mägedel nagu lambad, kellel ei ole karjast. Ja Issand ütles: Neil pole isandaid. Igaüks pöördugu rahuga koju!”
Siis ütles Iisraeli kuningas Joosafatile: „Eks ma öelnud sulle, et ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba!”
Aga Miika ütles: „Seepärast kuulge Issanda sõna! Ma nägin Issandat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat temast paremal ja vasakul pool.
Ja Issand ütles: Kes tahaks ahvatleda Ahabit, Iisraeli kuningat, et ta läheks ja langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa.
Aga üks vaim tuli ja seisis Issanda ees ning ütles: Mina ahvatlen teda! Ja Issand küsis temalt: Kuidas?
Tema vastas: Ma lähen ja olen vale vaim kõigi ta prohvetite suus. Siis ütles Issand: Sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad. Mine ja tee nõnda!
Ja nüüd, vaata, Issand on pannud vale vaimu nende sinu prohvetite suhu ja Issand on kuulutanud sulle halba.”
Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta ning küsis: „Missugust teed on Issanda Vaim minust läinud sinusse rääkima?”
Ja Miika vastas: „Vaata, sa näed seda päeval, kui sa pead minema kambrist kambrisse, et ennast peita!”
Siis ütles Iisraeli kuningas: „Võtke Miika ja viige ta tagasi linnapealik Aamoni ja kuningapoeg Joase juurde
ning öelge: Nõnda ütleb kuningas: Pange ta vangikotta ja toitke teda hädapäraselt leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!”
Aga Miika ütles: „Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei ole Issand minu läbi rääkinud!” Ja ta ütles veel: „Kuulge, kõik rahvad!”
Ja Iisraeli kuningas ja Joosafat, Juuda kuningas, läksid üles Gileadi Raamotisse.
Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: „Mina panen sõtta minnes teised riided selga, aga sina kanna oma riideid!” Ja Iisraeli kuningas pani teised riided selga ja nad läksid sõtta.
Aga Süüria kuningas oli andnud käsu oma sõjavankrite pealikuile ja oli öelnud: „Ärge tapelge mitte ühegi muu, vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga vastu!”
Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad: „See on Iisraeli kuningas!” Ja nad pöördusid tema vastu sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama ja Issand aitas teda: Jumal meelitas nad tema kallalt ära.
Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema kannult.
Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Ja kuningas ütles sõjavankri juhile: „Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen haavatud!”
Kuid taplus üha ägenes sel päeval ja Iisraeli kuningas pidi jääma vankrisse süürlaste vastu kuni õhtuni; aga päikeseloojaku ajal ta suri.
2. Ajaraamat 19 Aga Juuda kuningas Joosafat tuli rahuga tagasi koju Jeruusalemma.
Siis läks nägija Jehu, Hanani poeg, temale vastu ja ütles kuningas Joosafatile: „Kas sa tohid aidata õelat ja armastada neid, kes Issandat vihkavad? Seepärast on su peal Issanda viha!
Ometi leidub su juures ka head, sest sa oled maalt kõrvaldanud Ašera kujud ja oled oma südant valmistanud Jumalat otsima.”
Ja Joosafat elas jälle Jeruusalemmas. Ta läks jälle rahva sekka Beer-Sebast kuni Efraimi mäestikuni ja tõi nad tagasi Issanda, nende vanemate Jumala juurde.