Piibel.NET
Teine Makkabite raamat2. Makkabite
 
Eestikeelne Piibel 1997
9Antiohhos Epifanese surm Selsamal ajal sündis, et Antiohhos pidi Pärsia aladelt
 korrapäratult tagasi tõmbuma.

Sest ta oli tunginud Persepolise-nimelisse linna, tahtes templit
 riisuda ja linna enesele allutada. See oli põhjuseks, et ründav sõjariistus
 rahvahulk ajas ta põgenema. Nõnda siis juhtus, et Antiohhos
 aeti linna elanike poolt põgenema ja ta pidi häbiga tagasi
 tulema.

Kui ta Ekbatana juures oli, siis sai ta teada, mis Nikanoriga
 ja Timoteose sõjaväega oli juhtunud.

Selle peale vihastades mõtles ta juutidele kätte tasuda sedagi kurja,
 mida olid teinud need, kes olid ta põgenema ajanud. Seepärast
 käskis ta vankrijuhti peatamata kihutada ja teekonda jätkata, ehkki
 taeva otsus oli juba tema kannul. Sest ta oli hoobeldes ütelnud:
 „Kui jõuan Jeruusalemma, siis ma teen selle juutide matusepaigaks!”

Aga Issand, Iisraeli Jumal, kes kõike näeb, lõi teda ravimatu ja
 nähtamatu haigusega. Vaevalt oli ta oma hooplemise lõpetanud, kui teda
 valdas vaigistamatu valu sisikonnas ja lõikav seespidine vaev,

mis oli ka täiesti õiglane, sest ta oli teiste sisikondi paljude
 senikuulmatute kannatustega piinanud.

Aga tema ei jätnud hooplemist, vaid oli veelgi täis
 suurelisust. Tuld pursates vihast juutide vastu käskis ta
 sõitu kiirendada. Siis aga juhtus, et ta kukkus välja kiiresti
 kihutavast vankrist ja raskel kukkumisel murdusid kõik tema
 ihuliikmed.

Tema, kes äsja üleinimliku hooplemisega uskus võivat käsutada
 merelaineid ja kes tahtis kõrgeid mägesid kaaluga kaaluda, lamas nüüd maa
 peal ja teda tuli kanderaamiga ära kanda kui kõigile nähtavat
 tõendit Jumala vägevusest.

Nõnda siginesid ka ussikesed selle nurjatu ihus ja kui ta veel
 elus oli, pudenes ta ihu piinades ja valudes, ning kogu leeri tülgastas
 tema mädaneva ihu lehk.

Teda, kes pisut varem oli arvanud, et ta võib puudutada
 taevatähti, ei suutnud nüüd ükski kanda talumatult vänge leha pärast.

Nüüd viimaks täiesti murtuna hakkas ta oma suurelisust
 talitsema ja õigele arusaamisele jõudma Jumala vitsa mõjul, kui valud
 iga silmapilk suurenesid.

Kui ta ise oma lehka enam ei suutnud taluda, siis ta ütles:
 „On õige alistuda Jumalale ja surelikuna ennast mitte pidada
 Jumalaga sarnaseks.”

Nüüd andis see kurjategija tõotuse Issandale, kes ei tahtnud
 enam tema peale halastada.

Ta ütles, et tahab kuulutada vabaks püha linna, kuhu ta oli rutanud,
 et seda maatasa teha ja muuta matusepaigaks.

Juute aga, keda ta ei arvanud matust väärt olevat, vaid kes koos
 lastega pidi visatama roaks röövlindudele ja metsloomadele, neid kõiki
 tahtis ta teha samaväärseiks ateenlastega.

Ja varem rüüstatud püha templi lubas ta ehtida kõige ilusamate
 andidega, kõik pühad riistad mitmekordselt asendada ja ohvrikulud oma
 tuludest tasuda.

Sellele lisaks lubas ta ka ise juudiks hakata ja minna igasse
 asustatud paika kuulutama Jumala vägevust.

Antiohhose kiri juutidele Kuna aga valud sugugi ei lakanud, sest teda oli tabanud Jumala
 õiglane kohus, siis ta lootuse kaotanuna kirjutas juutidele
 alljärgneva palvekirjataolise kirja, mis kõlab nõnda:

„Antiohhos, kuningas ja väepealik, soovib tublidele juutidele,
 oma kodanikele, palju rõõmu, tervist ja head käekäiku!

Olge terved, teie ja teie lapsed, ja teie asjad edenegu
 meelepäraselt! Mina panen oma lootuse taeva peale

ja meenutan armastusega teie austust ning heatahtlikkust! Kui ma
 Pärsia-aladelt tagasi tulles raskesti haigestusin, siis ma pidasin
 tarvilikuks hoolt kanda, et kõigil oleks omavahel rahu.

Iseenese pärast ma ei kahtle, vaid mul on kindel lootus
 haigusest terveks saada.

Aga kui ma järele mõtlen, nimetas ka minu isa enesele
 järeltulija siis, kui ta oli sõjakäigul ülemistele aladele,

et siis, kui juhtub midagi ootamatut või tuleb teade mõnest
 pahandusest, kodusolijad ei muutuks rahutuks, vaid teaksid, kuidas
 riigiasjad on.

Kui ma sellele lisaks veel mõtlen, kuidas lähikonna vürstid
 ja kuningriigi naabrid varitsevad sobivat hetke ja ootavad, mis
 juhtub, siis olen ma määranud kuningaks oma poja Antiohhose. Tema hooleks
 ma olengi sageli enamiku teist usaldanud, minnes ise ülemistele
 aladele. Temale olen ma ka juuresoleva kirja
 kirjutanud.

Ma manitsen ja palun teid nüüd meeles pidada neid heategusid
 rahvale ja üksikuile, ja et te kõik säilitaksite oma
 heatahtlikkuse minu ja mu poja vastu.

Sest ma olen veendunud, et ta minu eeskujul kohtleb teid
 mõistlikult ja sõbralikult.”

Nõnda siis see mõrtsukas ja teotaja, kannatades kõige hullemat
 samavõrd,
 nagu ta ise oli teisi kohelnud, lõpetas oma elu võõramaa mäestikus
 kohutava surmaga.

Tema laiba mattis Filippos, tema kasuvend. Aga kartes Antiohhose
 poega, siirdus ta Egiptusesse, Ptolemaios Filomeetori juurde.