Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
94 Issand, tasumise Jumal, kättemaksu Jumal, hakka särama!Tõuse, ilmamaa kohtumõistja, tasu kätte kõrkidele!
Kui kaua, Issand, kui kaua tohivad nurjatud pidada pidu,
ülekohtu tegijad kelkida, praalida, ennast kiita?
Sinu rahvast nad rõhuvad, Issand, vaevavad Su pärisosa,
tapavad leski ja majalisi, löövad vaeslapsi surnuks,
mõtlevad: "Ei näe Issand, ei taipa Jaakobi Jumal!"
Võtke aru pähe, ogarad – millal te, meeletud, targaks saate?
Kes kõrva on istutanud – kas see ei peaks kuulma? Kes silma on loonud – kas see ei peaks nägema?
Kes rahvaid manitseb – kas see ei peaks karistama?
Tema, kes tundmise on andnud, tunneb inimese mõtteid – kui tühised need on.
Õnnis on, keda Sina, Issand, karistad, kellele oma Seadust õpetad,
kurjal päevalgi rahusat elu annad, kuni nurjatu hauda kaevatakse.
Ei hülga Issand oma rahvast, ei jäta maha oma pärisosa –
õigus tuleb jälle tagasi, ausus õiglase südamesse.
Kes seisab minu eest tigedate vastu, astub välja ülekohtuste vastu?
Kui Issand ei oleks mulle abiks, kaoks mu hing peagi Surmavalda.
Ka kui ma mõtlen: "Mu jalg vääratab", toetab mind Sinu arm, Issand.
Ka kui mu süda on täis muret, lohutad ja rõõmustad Sina mu hinge.
Ei ole Sinul tegu nurjatu kohtuga, nendega, kes teevad kurja seaduse varjus,
kipuvad õiglase elu kallale, mõistavad surma süütu.
Minule jääb Issand kivilinnaks, kaljuks, mille varju pakku lähen.
Nurjatuse saadab Ta neile tagasi, nende endi kurjuse läbi saadab nad hukka – jah, Issand, meie Jumal, saadab nad hukka.