Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
90 Sina, Issand, oled olnud meie varjupaik põlvest põlve –enne veel kui sündisid mäed ning maa ja ilm loodi, olid Sina, Jumal – Sina oled igavikust igavikku.
Sina saadad inimese tagasi põrmu: "Tulge tagasi, inimese lapsed!"
Sinu silmis on tuhat aastat kui eilne päev, kui see, mis kaob, kui öine vahikord.
Sina pühid nad minema kui une silmist, kui rohu, mis hommikul rohetab –
hommikul puhkeb ja haljendab, õhtul närtsib ja koltub.
Jah, Sinu vihast me kaome, Sinu raevust tardume:
meie kuriteod sead Sa enese ette, salapatud oma palge valgusse;
me päevad kaovad Su raevus, nagu ohe lõpevad me aastad –
seitsekümmend on nende mõõt – kaheksakümmend, kui jaksu – suuremalt jaolt ometi häda ja vaev, peagi läinud – ja me lendame ära.
Kes tunneks Su viha jõudu, mõistaks karta Su raevu?
Õpeta meid aru pidama oma päevade üle – et me saaksime targa südame!
Vaata jälle meie poole, Issand – kui kaua veel... ? Halasta oma sulaste peale –
hommikul vara täida meid armuga, et me hõiskaksime rõõmust kõik elupäevad!
Rõõmusta meid nii palju päevi, kui Sa oled meid vaevanud, nii palju aastaid, kui oleme näinud häda!
Olgu Sinu töö näha Su sulastele, Sinu auhiilgus nende lastele!
Olgu meie üle Issanda ilu! Kinnitagu Tema me kätetööd! Jah, kinnita Sina me kätetööd!