Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
89 Issanda armust laulan ma ikka, Tema truudust kuulutan põlvest põlve –ütlen: Igaveseks ehitasid Sa helduse, lõid ustavuse – kindla kui taevad.
"Ma olen teinud lepingu oma valituga, oma sulasele Taavetile tõotanud:
sinu soo teen ma igaveseks, sinu trooni kindlaks põlvest põlve."
Taevad ülistavad Su imesid, Issand, Sinu truudust taevaväed,
sest kes on taevas Issanda taoline, Tema sarnane jumalate seas?
Tema ees värisevad taevaväed, kõik Ta ümber kardavad ja teenivad Teda.
Issand, taevavägede Jumal – kes on Sinu sarnane? Vägev oled Sa, Issand – Su ümber Su truudus.
Sina valitsed Mere uhkust – kui ta tõstab laineharju, vaigistad Sina need,
Sina purustasid Rahabi korjuse, paiskasid laiali vaenlased vägeva käega.
Sinu oma on taevas, Sinu oma maa – Sinu loodud on ilmamaa kõige täiega;
Sinu loodud on lõuna- ja põhjakaar, Sinu Nime kiidab Taabor ja Hermon!
Vägev on Su käsi ja võidukas, Su parem käsi on kõrgel –
õigus ja kohus Su aujärje alus, arm ja ustavus sulased.
Õnnis on rahvas, kes mõistab hõisata, Sinu palge valgel käib, Issand,
Sinu Nime üle rõõmustab kogu päeva – Sinu õigus tõstab ta kõrgele.
Jah, Sina oled me vägi ja uhkus, Sinu heldus julgustab meid –
Issand on me kaitse ja kilp, Iisraeli Püha me kuningas.
Ükskord Sa ütlesid ilmutuses, rääkisid oma vagadele: "Krooni olen ma pannud kangelase pähe, ülendanud rahva hulgast valitud mehe –
leidnud Taaveti, oma sulase, püha õliga olen ta võidnud.
Teda hoiab mu käsi kindlalt, minu käsi teeb ta tugevaks:
ei saa teda rünnata vaenlane, ega rusuda nurjatu –
mina purustan vaenlased ta ees, löön maha vihamehed.
Minu truudus ja arm on temaga, minu Nimes ta võidab;
tema kätte annan ma mere, tema käe alla Eufrati jõe.
Tema hüüab mind: Sina oled mu Isa, mu Jumal, mu kalju ja võit!
Mina ent teen tast oma esimese poja, kõige kõrgema kuninga ilmamaal,
hoian oma armu igavesti talle, mu leping temaga jääb püsima –
tema soo sean ma igaveseks, tema aujärje seniks kui taeval päevi.
Kui ta pojad jätavad maha mu Seaduse, ei käi minu otsuste järgi –
mu seadmisi teotavad, ei pea mu käske,
siis nuhtlen nende üleastumist peksuga, pahategu vitsaga –
ent oma armu ma ei tühista, oma truudust ei murra.
Mina oma lepingut ei riku, ei muuda sõna, mis tulnud mu suust:
olen vandunud oma pühaduse nimel – tõesti, Taavetile ma ei valeta –
tema sugu püsib igavesti, tema aujärg nagu päike mu ees;
jääb igavesti kindlaks – kui kuu, truu tunnistaja pilvedes!"
Ja siiski – Sa oled ta ära tõuganud, hüljanud, oled täis raevu oma võitud mehe vastu –
oled tühistanud lepingu oma sulasega, oled tema krooni maha visanud,
oled kiskunud maha ta müürid, tema kindlused rusudeks muutnud.
Nüüd rüüstab teda iga mööduja, naeravad naabrid;
oled andnud rammu vaenlase käele, teinud rõõmu ta vastasele,
oled pööranud tagasi ta mõõga, pole andnud tuge tapluses –
oled ta aupaistele lõpu teinud, ta aujärje maha paisanud,
riisunud ta nooruse päevad, katnud ta häbiga.
Kui kaua Sa, Issand, peidad ennast? Kui kaua lõõmab Su viha kui tuli?
Mõtle, kui lühike on mu iga, kui tühiseks oled Sa loonud Aadama lapse!
Kus on see mees, kes elab, ei näegi surma, päästab oma elu surma vallast?
Kus on Su ustavus, Issand, kus Su tõotus, mille Sa kord Taavetile andsid?
Vaata, Issand, oma sulase mõnitamist: rahvaste sõim sööb ka minu südant, Issand –
vaenlased teotavad mindki, kui nad, õelad, teotavad Sinu Võitud Meest!
Tänu olgu Issandale igavesti! Aamen! Aamen!