Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
88 Avitaja Issand, päästja Jumal – päevad ja ööd kisendan Sinu poole!Jõudku mu palve Sinuni, pööra oma kõrva, kuula mu karjet!
Tõesti – mu hing on õnnetust täis, mu elu Surmavalla serval –
elavad loevad mind minejaks, manalameheks, kel pole jõudu,
Sinust kaugeks, keset surnuid – mahalööduks, kes lamab Hauas, keda Sina ei mäleta, keda Sinu käsi enam ei kaitse.
Sa oled mu pannud kõige alumisse Hauda, Pimeduse paika, Allailma –
Su vihaleek raskub mu peal, kõik Su vood vaotavad mind maha.
Mu sõbrad oled Sa minema ajanud, oled mind neile vastumeelseks teinud; olen kammitsas, ei pääse valla, mu silmad on tuhmid viletsusest.
Hüüan appi Sind, Issand, kogu päeva, sirutan käed Sinu poole:
teed Sa siis imetegusid surnutele, või tõusevad varjud Sind kiitma?
Kes jutustaks Su armu Hauas, Sinu ustavust Hukatuses?
Kas tunneb Pimedus Su imetöid, Unustus Sinu õiglust?
Ent mina hüüan appi Sind, Issand, varavalges jõuab mu palve Su ette –
miks hülgad Sa mu elu, varjad minu eest oma palge?
Vilets ma olen, mineja noorest east peale, nõutu olen, kannatan Su õudu –
Sinu vihalõõsk uhkab mu üle, Sinu õudus muserdab mind –
päev läbi piirab kui vetetulv, tuleb peale, lööb kokku mu kohal.
Sõbrad ja kaimud ajad ära mu juurest – üksnes Pimedus jääb.