Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
78 Pane tähele, rahvas, mu õpetust, pööra kõrv mu kõne poole:tähendussõnaga avan ma suu, muistset mõistulugu jutustan.
Mida me oleme kuulnud ja teame, mida isaisad meile jutustanud,
ei vaiki me maha laste ees, kõneleme tulevale põlvele Issanda kiitusest ja väest, Tema tehtud imedest.
Tema tõi tunnistuse Jaakobisse, seadis seaduse Iisraeli, isadele andis käsu teada anda oma lastele,
et tulev põlvgi tunneks, lapsed, kes veel sünnivad – et nemadki õpiksid ja õpetaksid oma lastele:
tuleb loota Jumala peale, mäletada Tema tegusid, pidada Tema käske –
mitte nagu nende isad, kangekaelne ja tõrges sugu, kelle süda ei olnud kindel ega vaim Jumalale ustav.
Efraimi pojad, kanged vibumehed, keerasid selja lahingu päeval –
ei nad pidanud Jumala lepingut, keeldusid käimast Ta õpetust mööda,
unustasid ära vägevad teod – imeteod, mida olid näinud.
Jah, imet tegi Ta isade ees, Soani väljal Egiptusemaal –
lõi kaheks mere, laskis nad minna läbi – pani vee seisma kui seina;
juhtis neid pilvega päeva ajal, öö ajal heleda tulega;
lõi lõhki kõrbekaljud, voogudega neid jootis –
lõi kaljust jooksma ojad, veed jõgedena voolama.
Ent nemad tegid üha pattu Ta ees, kõrbenud maal Kõigekõrgemat trotsides –
kiusasid Jumalat oma südames, nõudsid toitu himu mööda,
rääkisid Jumalale vastu: "Kas Jumal jaksab kõrbes lauda katta?
Kaljut Ta küll lõi, – veed jooksid ja ojad voolasid – kuid kas Ta võib ka leiba anda, hankida liha oma rahvale?"
Kui ent Issand seda kuulis, läks keema Ta viha, tuli süttis Jaakobi vastu, vihavahk Iisraeli vastu –
et nad ei uskunud Jumalat, ei lootnud Tema abi peale –
andis siis käsu pilvedele, avas taeva väravad,
laskis mannat sadada toiduks, taeva vilja andis neile,
inglite leiba sõi inime – jah, Ta läkitas rooga ohtrasti,
saatis siis taevast idatuule, lõunatuule oma kantsist –
laskis sadada liha kui liiva, tiivulisi kui mere sõmerat,
pildus linnud keset leeri, nende telkide vahele –
ja nad sõid, said kõhud kõvasti täis.
Jah, Ta andis nende himu mööda, ent veel ei saanud nad himust lahti – roog oli neil alles suus,
kui Jumala viha neid tabas – tappis tugevamad, surnuks lõi Iisraeli noored mehed.
Ikka, kõige selle kiuste tegid nad aina pattu – ei nad uskunud Ta imesid.
Sestap saatis Issand nende elupäevad tuulde, nende aastad ehmatusse.
Kui Ta neid surma saatis, nõudsid nad Teda taga – pöördusid ja otsisid Jumalat,
tuletasid meelde, et Jumal on nende Kalju, Kõigekõrgem nende Lunastaja
– aga petsid Teda oma suuga, valetasid Talle oma keelega –
ei olnud nende süda kindlalt Temaga, ei nad pidanud ustavalt Tema lepingut.
Ent Tema on armuline: annab andeks süü ega hävita: hoidis oma viha sageli tagasi, ei lasknud vihaleeki lahvatada.
Ta mäletas, et nad on üksnes liha, tuuleiil, mis kaob ega pööra tagasi.
Kui palju kordi tõrkusid nad Tema vastu kõrbes, tegid meelehaiget tühjal maal –
kiusasid ikka ja jälle Jumalat, pahandasid Iisraeli Püha,
ei mäletanud Tema kätt, lunastamise tundi rõhujate käest –
kui Ta tegi tunnustähti Egiptuses imetähti Soani väljal –
muutis vereks jõed ja ojad – ei saanud keegi enam juua;
saatis parmud hammustama, konnad reostama kõike;
andis lõikuse söödikute, töövaeva tirtsude õgida;
murdis rahega viinapuud, külma rajuga viigipuud;
jättis veised taudi kätte, kariloomad katku kätte;
päästis siis valla vihalõõsa raevu, tigeduse, kurja meele, katkuinglite suure parve endale teed tegema –
ei hoidnud enam hingi surmast, jättis elud katku kätte –
lõi maha Egiptuse esmasündinud, mehejõu esmikud Haami telkides.
Oma rahvast ent hoidis kui lambaid saatis kõrbes nagu karja,
kindla käega, ei nad kartnud – ja meri mattis vaenlased;
tõi nad siia pühale maale – mägedele, mis Tema käsi võitnud –
kihutas nende eest minema rahvaid, liisuga mõõtis maa päriseks Iisraeli soole, pani nad vaenlase telkidesse elama.
Nemad aga ajasid Jumalaga kiusu, trotsisid Kõigekõrgemat – ei pidanud Tema tunnistusi,
vaid taganesid neist ära, murdsid truudust nagu nende isad, kaldusid kõrvale kui kõver nool –
vihastasid Teda ohvrikinkudega, ärritasid oma puuslikega.
Jumal kuulis ja Ta viha kees üle – põlgas hoopis ära Iisraeli,
jättis vaenlasele oma koja Siilos, telgi, mille Tema ise oli püsti pannud inimeste keskele –
andis vangi oma Rammu, vaenlase kätte oma Väe laeka.
Siis andis mõõga kätte oma rahva – maruvihas oma pärisosa vastu:
noored mehed õgis tuli, neitsid jäid pulmailuta,
preestrid langesid mõõga läbi, lesed ei saanud itku nutta.
Aga Issand ärkas otsekui unest, kui vägimees, kes veinist virgub –
lõi jooksu oma vaenlased, saatis igavesse häbisse.
Siis jättis Ta maha Joosepi telgi, ei valinud Efraimi sugu,
vaid Juuda soo, Siioni mäe, mida armastas;
ehitas oma Templi, kõrge kui taeva, kindla kui maa – igaveseks loodud.
Ta valis oma sulase Taaveti – viis minema lammaste seast,
tõi ära uttede hulgast, karjatama oma rahvast Jaakobit, oma pärisosa Iisraeli –
ning Taavet karjatas puhta südamega, juhatas targa käega.