Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
77 Ma tõstan oma hääle Jumala poole, hüüan kõigest väest, tõstan hääle Jumala poole, et Ta mind kuulda võtaks!Hädapäeval otsin ma Issandat – öö läbi väsimatult sirutan käsi, ei lase ennast trööstida mu hing.
Tahan mõelda Jumalale – aga oigan, juurelda – aga vaim väsib.
Sina hoiad lahti mu laud, mu meel keeb – sõnad ei tule meelde.
Mõtlen muistsete aegade peale, tuletan meelde algusaastaid –
öö läbi korrutab süda mõtteid, küsimused pöörlevad peas:
Kas on Issand meid maha jätnud, kas pole Tal meist enam rõõmu?
Kas on Ta arm otsa saanud, kas ei maksa Tema igavene sõna?
Kas Jumal on helduse unustanud, kas on halastuse matnud Ta viha?
Ma mõtlen – kas see teeb mulle haiget, et Kõigekõrgema tegu on teine?
Tulevad meelde Su endised teod, imetööd ammustel aegadel, Issand,
meenutan kõiki Su toimetusi, Sinu suuri tegusid mõlgutan.
Jumal – pühade keskel on Su troon, kes on nii suur jumal kui Jehoova?
Sina oled Jumal, kes teeb imesid, kes näitab rahvastele oma väge:
omaenese käega lunastasid Sa oma rahva, Jaakobi ja Joosepi soo.
Kui Vesi Sind nägi, Jumal, nägi Sind ja kohkus, siis vabises Vana Meri.
Pilved kallasid vett, pikne tegi häält, nooled sähvisid siia-sinna –
Su mürin käis ringiratast, välgud valgustasid ilmamaad, Maa vappus ja värises!
Merest läbi käis Sinu astumine, läbi Suurte Vete Su rada, jälgi jätmata.
Sina juhatad oma rahvast kui karja Moosese ja Aaroni käega.