Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
73Jumal on Iisraelile aiva hea olnud – nendele, kes puhtad südamelt.
Mina aga – komistamas olid mu jalad, mu sammud vääratamas,
sest hakkasin kadestama kelkijaid, kui nägin õelate head põlve.
Pole neil valu ega vaeva – ihu terve ja priske;
ei ole neil teiste hädasid, ei peksta neid nagu teisi.
Sestap on kõrkus neil kaelakeeks, vägivald ülekuueks,
silmad upuvad rasva, ent süda keeb üle kurjusest.
Õelalt nad irvitavad, räägivad valet, kõnelevad kõrgilt –
suu käib neil taevani, keel Haua põhja.
Seepärast hoiab rahvas nende poole rüüpab nende sõnu,
kes ütlevad: "Kuidas võiks Jumal teada saada? Kas Kõigekõrgem üldse teabki?"
Näe, niisugused on õelad: elavad aina hästi, koguvad aina vara.
Olen ma siis asjata hoidnud südame puhta, ilmsüütuses pesnud käsi?
Päevast päeva on mind vaevatud, nuheldud hommikust hommikusse.
Oleksin ma mõelnud, et tahan kõnelda nagu nemad – vaata, siis oleksin petnud Su laste sugu!
Mõtlesin ja mõtlesin, et kõigest sest aru saada, ent see oli mulle liig raske –
kuni jõudsin Jumala Templisse, hakkasin nägema nende otsa.
Tõesti, Sina saadad nad libedale, kukutad Auku –
äkitselt nad saavad hukka, kole on nende ots.
Nõnda kui unenägu ärgates kaob, paned Sina, Issand, nad eimillekski Varjukujude Linna.
Mu hing valutas, südames pistis –
olin kui pime, ei taibanud midagi – olin Su ees kui loom.
Siiski saan alati olla Sinuga – Sina hoiad mind paremast käest,
juhatad oma tahtmist mööda, lõpuks võtad oma toredusse.
Mis puudub mul taevas? Koos Sinuga ei vaja ma midagi ei taevas ega maa peal –
kui lõpebki mu ihu ja hing, oled Sina, Jumal, ikka mu kindlus ja pärusmaa.
Ent need, kes Sinu maha jätavad, saagu hukka – saada põrmu, kes Sulle truudust murravad!
Minu õnn aga on olla Jumala ligi – mina panen lootuse Jumala peale, jutustan Tema tegusid.