Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
69 Päästa mind, Issand – vesi tõuseb uputama hinge!Olen vajunud põhjatusse Mutta – pole jalale tuge; olen sattunud Vete hauda – pööris neelab mu alla!
Olen väsinud hüüdmast – kõri kähe, silmad kustumas oma Jumalat oodates.
Enam kui juukseid peas on neid, kes mind ilmaaegu vihkavad; vägevaks on läinud, kes tahavad mind hukka saata. Asjata on nad mu vaenlased – pean ma siis tagasi maksma, mida polegi võtnud?
Sina, Jumal, tunned mu sõgedust, mu süüteod ei jää Sinu eest varju.
Ärgu jäägu mu pärast häbisse need, kes ootavad Sind, Vägede Issand; ärgu laimatagu minu pärast neid, kes otsivad Sind, Iisraeli Jumal!
Sinu pärast kannan ma teotust, häbi katab mu palet –
olen jäänud võõraks vendadele, eemale oma ema lastest.
Kiivus Sinu koja pärast kulutab mu jõu, nende teotus, kes Sind teotavad, tuleb minu peale.
Ma nutsin ja paastusin – see sai mulle teotuseks;
panin selga kotiriide – jäin pilkealuseks.
Turul logelejad lobisevad minust, joodikud teevad must lorilaulu –
mina ent palvetan Sinu poole, nüüd on aeg käes, Issand!
Sinu heldus on suur – vasta mulle, truu Avitaja!
Tõmba mind välja Porimülkast, et ma enam ei vajuks, vaid pääseksin Vihkaja käest, Surmavete sügavikust!
Ära lase mind viia Uputusel, Sügavikul neelata, ärgu sulgugu Haua suu mu üle!
Vasta mulle, Issand, sest Sinu arm on ülev, pööra mu poole, Halastaja!
Ära varja palet oma sulase eest – kuula mind, mul on kitsas käes!
Tule mu hinge lähedale, osta mind lahti, lunasta mind Vaenlase käest!
Sina tead mu laimajaid: kõik mu ahistajad on Sulle teada.
Laim on murdnud mu südame – olen haige laimust ja teotusest. Ootasin kaasatundjaid – neid polnud, trööstijaid, ent ei leidnud;
söögi pähe nad andsid mürki, jootsid janust äädikaga.
Saagu pidulaud neile püüniseks, ohvrisööming silmuseks!
Tee nad silmist pimedaks, ristluudest pudedaks!
Vala neile välja oma raev neelaku neid Sinu viha leek!
Laasta neil lagedaks laager – ärgu jäägu elu nende telkidesse!
Nad ju jälitavad seda, keda Sina juba lõid, osatavad selle valu, keda Sina juba haavasid!
Kuhja neile süü süü peale, ärgu jõudku nad Sinu õigete hulka!
Kustuta nad eluraamatust, ära pane neid kirja koos õigetega!
Mina ent olen vilets ja valu täis – Sinu abi, Jumal, toogu mulle kaitset!
Ma kiidan lauluga Jumala Nime, tänulauluga ülistan Teda.
See meeldib Issandale rohkem kui härg, ohvriloom, kel sõrad ja sarved.
Nähke, hädalised, rõõmustage, hõisaku Jumala otsijate südamed:
Issand võtab viletsat kuulda, enda omasid vangipõlveski.
Kiitku Teda taevas ja maa, meri ja kõik, mis seal kihab!
Jumal päästab Siioni, ehitab üles Juuda linnad, asutab päästetud sinna elama, annab neile pärisosa –
Tema sulaste sugu pärib selle: kes Tema Nime armastab, jääb sinna elama.