Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
55 Kuula mu palvet, Jumal, ära peida end mu anumise eest!Märka mind ja vasta – ahistus ei anna mulle rahu!
Ma ägan vaenlase sõjakisa, nurjatute karjumise pärast – õnnetust nad valavad mu peale, tigedalt tulevad kallale.
Süda taob mu rinnus, surmahirm tuleb peale
– hirm ja kartus – õudus haarab mind.
Oleksid mul tuvi tiivad, lendaksin minema, otsiksin rahuaseme,
kaoksin ära kaugele, elaksin tühjal maal –
põgeneksin pelgupaika tormituule eest varju.
Issand – sega nende keeled, nurja nende nõu!
Vägivalda näen ma linnas – aina müüridel keerlemas, nurjatust käimas ümber linna,
hukatust seismas kesk turgu, rõhumist ja pettust väravail.
Mitte vaenlane ei laima mind – selle ma kannataks ära – mitte vihamees ei suurusta mu vastu – tema eest peidaksin enda –
ei – sina, inimene nagu mina, mu vana sõber ja tuttav,
kellega oli kord armas olla – Jumala kojaski käisime koos.
Karaku surm nende kallale, mingu nad elusalt Manalasse: lauskurjus on nende kodades, nurjatus nende keskel!
Mina ent hüüan Jumala poole ja Issand aitab mind –
õhtul ja hommikul ja lõunaajal kurdan ja ägan, ja Tema kuuleb mu häält,
lunastab mu hinge kallalekippujate käest, kes hulganisti mind piiravad.
Jumal kuuleb, vastab neile, Tema, kes istub troonil Algusest.
Ei nemad meelt muuda, ei hakka kartma Jumalat:
too mees pani käe nende külge, kes temaga rahu pidasid, murdis sõna.
Kui koorevõi on tema kõne, ent südames vaen, libe kui õli ta sõna, siiski kui ihutud mõõk.
Jäta Issanda kanda oma mure, las Tema hoolitseb su eest – ei lase Ta õigel kõikuda!
Aga nemad, Jumal – tõuka nad põhjata Hauda: verevalajad ja valetajad ärgu saagu elu poole pealegi!
Mina ent loodan Sinule.