Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
49 Kuulake, kõik rahvad, pange tähele, kes te Maa peal elate –alamad ja ülemad, rikkad ja vaesed!
Mu suu räägib tarkuse sõnu, mu süda sügavat äratundmist –
tähendamissõna kõlab kõrvus, kandlekeel avaldab saladust.
Miks ma peaksin kartma kurjal ajal, õelad vaenlased ümberringi,
kes loodavad oma varanduse peale, hooplevad suure rikkusega?
Ei jõua keegi lahti osta venda, Jumalale lunahinda maksta:
liig kõrge on hinge hind, igavesti jääb tasumata –
et keegi ei elaks lõputult, nägemata Hauda.
Ent näeme – surevad targadki, saavad otsa nagu arutud ja totrad; varandus saab teistele:
Haud jääb neile kojaks igavesti, päriseluasemeks – kandku maad nende nimesid edasi.
Ei püsi inimene toreduses päevagi – on kui loom, kes tehakse tummaks.
See on nende tee, kes kindlad iseenda peale – nende ka, kes suurtest sõnadest peavad: Surm ajab nad kui lambad karjamaale.
Surmavalda nad langevad, otseteed Hauda vajuvad – kaotavad näo, Surmavalda jäävadki asuma.
Ent minu hinge lunastab Jumal Surmavallast – jah, Tema võtab mu vastu.
Ära siis karda, kui keegi rikkaks saab, kui kasvab tema koja toredus –
ei võta ta Surma kaasa midagi, ei lähe toredus temaga.
Kiitku ta ise õndsaks oma elu, kiitku teisedki: "Sa lased oma käel hästi käia!" –
siiski läheb ta oma isade seltsi, kes ei saa enam iial näha valgust.
Inimene ei püsi toreduses, kui tal pole aru – on kui loom, kes tehakse tummaks.