Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
44 Jumal, me oleme oma kõrvaga kuulnud, meie isad on meile jutustanud: suure teo oled Sa teinud nende päevil, muistsel ajal:oma käega ajasid Sa ära muulasi ja asutasid nemad asemele; purustasid rahvahõime, kihutasid minema.
Mitte oma mõõgaga ei võtnud nad maad, ei aidanud neid oma käsi, vaid Sinu parem käsi, vägev käsi, Sinu palge valgus, sest Sinul oli neist hea meel.
Sina, mu Jumal ja kuningas, andsid käsu ja Jaakob võitis –
Sinuga me tõukasime maha rõhujad, Sinu nimel tallasime puruks vaenlased.
Ei ma looda oma ammu peale, ei too mulle võitu mõõk,
vaid Sina annad meile võidu rõhujate üle, saadad häbisse meie vihamehed.
Kogu päeva me kiidame Issandat, Sinu Nime tahame alati tänada.
Aga nüüd oled Sa meid ära tõuganud, häbisse saatnud – ei lähe enam välja meie väega,
paned meid taganema vaenlase eest ja meie vihamehed rüüstavad meid,
annad meid nende kätte süüa kui lambaid, pillutad võõraste sekka –
annad oma rahva odavalt käest, ei saa kasu sest kaubast;
annad meid naeruks naabritele, irvitada ja teotada ümberringi –
sõimunimeks võõraste suhu, pead vangutada teistele rahvastele.
Päevast päeva käib teotamine – häbi katab mu palet,
kui kuulen, kuidas kättemaksja teotab ja pilkab meid.
See kõik on tulnud me peale, ehkki me pole Sind unustanud Sinu lepingut rikkunud;
pole me süda Sinust taganenud, me sammud kaldunud Su radadelt –
ometi lõid Sa meid kõrberebaste maal, heitsid me üle surma varju.
Kui oleksime unustanud oma Jumala Nime, tõstnud käed võõra jumala poole,
Jumal oleks seda ju märganud – eks Tema tunne südame saladusi?
Siiski surmatakse meid Sinu pärast edasi, arvatakse tapalammasteks.
Ärka, Issand! Mispärast Sa magad? Tõuse üles, ära tõuka meid jälle ära!
Miks Sa peidad oma palet, unustad meie viletsuse ja häda?
Meie hing on rõhutud põrmu, meie ihu maa küljes kinni.
Tõuse üles, tule appi! Päästa – oma ustavuse pärast!