Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
42 Otsekui hirv veeoja igatseb, igatseb mu hing Sinu juurde, Jumal!Jumalat januneb mu hing, elavat Jumalat – millal ma tulen ja näen Jumala palet?
Pisarad on mulle leivaks nii päeval kui ööl, päev läbi öeldakse ju mulle: "Kus siis on su Jumal?”
Mu hing teeb haiget, kui tuleb meelde, kuidas ma kõndisin Ülima telki, Jumala kotta kesk piduliste kiidulaulu, rõõmuhõiskeid.
Miks nii rõhutud, mu hing, nii rahutu? Looda Jumala peale: Teda tahan ma tänada – oma Päästjat ja Jumalat!
Mu hing on rõhutud – seepärast tuletan Sind meelde Jordanil, Hermonil, Mitsari mäel –
kui Uputus kutsub Uputust Sinu koskede mürinal kõiki Su ummiklaineid ja vooge minust üle murdma.
Ühel päeval saatis Issand armu – siis laulsin ööselgi Talle, palvet oma elu Jumalale;
täna aga ütlen Temale, oma Kaljule: "Miks oled Sa mu unustanud, miks pean käima kurvalt, vaenlasest rõhutud?”
Otsekui surm mu luudes on ahistajate teotus, kes päevast päeva küsivad: "Kus on siis nüüd su Issand?”
Miks nii rõhutud, mu hing, nii rahutu? Looda Jumala peale: Teda tahan ma veel tänada – oma Päästjat ja Jumalat!