Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
39 Ma mõtlesin: hoian oma rada, ei patusta sõnaga – kammitsen keelt, kuni õel on mu ees.Jäin vait, ei lausunud sõnagi, pidasin suud – ei aidanud: valu kasvas kangemaks,
süda läks kuumaks, kui järele mõtlesin, tuli põlema mu sees – ja keel hakkas rääkima:
Issand, anna mulle teada mu ots, mu elupäevade hulk – et tunneksin, kui üürike olen.
Vaata, Sina oled pannud mu elupäevad vaksa pikkuseks, mu eluea kui eimillekski Su ees, tuulevinuks inimese –
tuleb ja läheb kui vari, lööb lärmi tühja pärast, kuhjab – teadmata kellele.
Ja nüüd, Issand – mida on loota? Üksnes Sinu peale panen lootuse:
päästa mind kõigist pattudest, ära jäta totrate teotada!
Mina jään vait, ei ava enam suud, nüüd on kõik Sinu teha.
Võta ära nuhtlus mu pealt – olen otsa jäänud Su hoopidest!
Sina karistad süüd, kasvatad inimest – otsekui koidest söödud kaob kõik, mis temale kallis: vaid tuuleõhk on inimene.
Issand, kuula mu palvet, pane tähele mu hüüdmist, ära tummu nähes mu pisaraid – muulane ma olen Sulle ja külaline, nõnda nagu kõik mu esiisad!
Pööra pilk minust, et mu meel saaks kergemaks, enne kui ma siit lähen ja mind enam ei ole!