Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
38 Issand, ära nuhtle mind raevus, ära karista mind vihaga!Sinu nooled on juba mu ihus, Su käsi raskub mu peal –
ei ole enam puutumata paika mu lihas Sinu meelepaha pärast, ei tervet kohta mu kontides mu enda patu pärast.
Jah, mu süüteod on kasvanud üle pea nagu taak, mida ei jaksa kanda,
mu haavad on käest ära, täis mäda – omaenda meeletuse pärast.
Olen küürus, käin kummargil, astun kurvalt kogu päeva.
Mu nimmed on täis põletikku, ei ole tervet kohta ihus;
olen otsas ja läbi kolgitud koguni, oigan oma südamevaevas.
Sinu ees on kõik mu tahtmised, ei ole varjul ohkedki, Issand:
mu süda taob rinnus, kogu jõud on kadunud, silm ka ei seleta enam.
Sõbrad ja vennad ei näe mu häda, suguselts vaatab kaugelt;
kes mu hinge püüavad, koovad võrku, kes paha tahavad, arutavad hukku, punuvad pettust kogu päeva.
Ent mina – nagu kurt – ei kuule, nagu tumm – ei vasta;
nagu see, kes ei tee kuulmagi, kelle suu ei taha vastust anda –
sest Sinu peale loodan, Issand, küllap Sina, Jumal, kuuled ja vastad!
Mina mõtlen: ärgu nad rõõmutsegu mu üle, ärgu suurustagu, kui mu jalg vääratab –
olengi juba langemas, mu piinad on aina mu juures –
jah, ma tunnistan oma ülekohut, mu patt teeb mulle muret.
Ent vaenlased on elus ja vägevad – on palju neid, kes mind asjata vaenavad,
kes tasuvad head kurjaga, on mu vastu, sest nõuan taga head.
Ära jäta mind maha, Issand, mu Jumal, ära ole kaugel:
rutta appi, Issand, mu Avitaja!