Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
18 Ma armastan Sind, Issand, mu vägi!Issand on mu kalju, kants ja päästja – Tema on mu Jumal, mu kalju, millel varju otsin, mu kilp, mu kaitsev sarv ja kindel linn.
Ma hüüdsin appi Issandat ja pääsesin Vaenlase käest.
Surma umblained piirasid mind, Kurja voog tegi hirmu,
Toonela köied olid mu ümber, Surma silmused jalgu seatud.
Kitsikuses hüüdsin ma Issandat, karjusin Jumala poole – Taevatemplis kuulis Ta mu häält, mu appihüüd jõudis Tema kõrvu.
Siis põrus ja värises maa, kõikus mägede põhi – vabises tulisest vihast.
Suits huugas Ta sõõrmeist, tuleneel suust – elavad söed.
Ta koolutas taeva ja astus maha, pilkased pilved jalge all,
sõitis keerubil, lendas, hõljus tuule tiibadel,
võttis varjuks pimeduse, kojaks musta vee ja paksud pilved.
Lõõmast lõhkesid pilved Ta ees, sadas rahet ja elavat sütt:
Issand müristas taevast rahet ja põlevat sütt, Kõigekõrgem laskis kuulda oma häält.
Loopis nooli, pildus laiali, vägevalt sähvis ja välgutas:
siis oli näha Mere hauda, ilmamaa alussambaid alasti – Sinu sõitlusest, Issand, Sinu sõõrmete lõõsast.
Ülevalt ulatas Issand käe, võttis mu, tõmbas välja voogavast veest,
päästis vägeva vaenlase küüsist, minust kangemate, mu vihkajate käest,
kes tulid kallale õnnetul päeval – aga Issand oli mu tugi,
tõi mu silmusest välja, laskis priiks, sest armastas mind.
Issand tegi mulle mu õigust mööda, tasus mu käte puhtust mööda,
sest hoidsin end Issanda teel, ei öelnud Jumalast lahti:
Ta käsud on kõik mu silme ees, ei ole ma hüljanud Tema seadust;
olin Tema ees laitmatu, hoidusin patust –
sestap tegigi Issand mulle õigust mööda, mu käte puhtust mööda tasus.
Heldele Sa oled helde, laitmatule laitmatu,
puhtale Sa oled puhas, ent salalikule tabamatu,
sest Sina päästad viletsad, aga suurelisi alandad.
Sina läidad mu lambi, Issand, valgustad mu pimedust, Jumal –
Sinuga ma murran müüri, oma Jumalaga astun üle vallist.
Jumala tee on täiuslik, Issanda sõna on selitatud tules; Tema on kilbiks igale, kes Tema juures varju otsib.
Sest kes on Jumal, kui mitte Issand, kes muu on Kalju, kui mitte meie Jumal?
See on Jumal, kes vöötab mu rammuga, teeb täiuslikuks minugi tee;
teeb mu jalad väledaks kui hirvel, seab mind mägedele seisma –
õpetab mu käsi sõdima, vibunööri pingutama.
Sina annad oma päästva kilbi, Su parem käsi toetab mind, Sinu abi teeb mu suureks.
Mu sammu teed Sa pikaks, ei kaldu mu kannad –
ajan nurjatut taga, saan kätte, ei jäta, teen lõpu;
löön maha, ei tõuse ta enam – jääb lamama jalgade alla.
Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks, mu alla surud mu vastased,
pöörad vaenlase selja mu poole – oma vihamehed ma hävitan.
Nad hüüavad appi, aga päästjat ei ole; hüüavad Issanda poole – Ta ei vasta.
Ma rudjun nad puruks, liivaks tormi, põrmuks tanumate tolmu.
Sina päästad mu riiust oma rahva seas, sead muudegi rahvaste üle – võõras hõim hakkab mind teenima,
kuulu pealegi kuulama sõna:
võõra rahva pojad kummardavad mu ette – laskuvad lõdisedes oma kantsidest.
Issand elab! Õnnistatud olgu mu Kalju, kõrgeks kiidetud Jumal, mu Päästja!
Jumal on mulle tasu andnud, rahvad minu alla heitnud:
Tema päästab vaenlaste käest, teeb mu vastastest ülemaks, vabaks pilkajate küüsist.
Sestap, Issand, tahan Sind tänada rahvaste seas, Sinu Nime auks laulda ja mängida –
suure võidu annad Sa oma kuningale, teed head oma võitud mehele, Taavetile ja tema soole igavesti!