Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
107"Tänage Issandat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti!"
Nõnda öelgu Issanda lunastatud – lunastatud viletsusest,
kokku kogutud võõrailt mailt, hommiku ja õhtu, põhja ja lõuna poolt.
Mõned rändasid kõrbes, tühjal maal – ei leidnud teed linna, kus elada;
nälg oli ja janu, hing nõrkemas.
Ängis nad kisendasid Issanda poole – Tema kiskus nad hädast välja,
näitas teed linna, kus elada.
Tänagu nad Issandat helduse eest, imeliste tegude eest inimlaste seas –
Tema jootis janunevat hinge, toitis nälgivat hinge hea-paremaga.
Mõned ent – pimedas ja surmavarjus – olid vangis, viletsuses ja ahelais,
sest olid tõrkunud Jumala sõna vastu, põlanud ära Kõigekõrgema nõu.
Tema alandas neid sunnitööga – kui nad kukkusid, ei aidanud keegi.
Ängis nad kisendasid Issanda poole – Tema päästis nad hädast,
viis välja pimedast ja surmavarjust, rebis katki nende köidikud.
Tänagu nad Issandat helduse eest, imeliste tegude eest inimlaste seas –
sest Tema murdis vasest väravad, purustas raudsed riivid.
Mõned jälle – meeletud oma vastuhakus, armetud oma pahategudes
jälestasid juba toitugi, olid juba Surma väraval.
Ängis nad kisendasid Issanda poole – Tema kiskus nad välja hädast,
saatis oma sõna neid terveks tegema, päästma Haua äärelt.
Tänagu nad Issandat helduse eest, imeliste tegude eest inimlaste seas –
toogu tänuohvreid, kuulutagu Tema tegusid hõisates!
Mõned aga sõitsid laevaga merd, toimetasid asju suurtel vetel,
nägid Issanda tegusid – Tema imetöid merehaudades.
Tema sõna peale tõusis torm, ajas lained kõrgele –
paiskas üles taevasse, vajutas sügaviku põhja – nende süda lõi vedelaks,
taarusid ja vaarusid kui purjus, kogu tarkus kadus neelu.
Ängis nad kisendasid Issanda poole – Tema kiskus nad välja hädast,
vaigistas tormi, tasandas lained.
Rõõmsad nad olid, kui veed vaibusid, kui Tema viis nad ihatud sadamasse.
Tänagu nad Issandat helduse eest, imeliste tegude eest inimlaste seas –
ülistagu Teda, kus rahvas koos, kiitku, kus istuvad vanemad!
Tema teeb jõgedest kõrbe, lättevetest kõnnumaa,
viljapõldudest soolavälja, kui seal kurjad elavad –
teeb kõrbest järve, põlendikust maa täis allikaid –
saadab sinna elama nälgijad, ehitama linna, kus elada.
Mõned külvasid vilja, istutasid viinapuid ning said hea saagi –
Tema õnnistas neid ja neid sai palju, karigi ei vähenenud.
Kui nad siiski raugesid orjuses ja mures,
tõukas Ta ära isandad, eksitas rajata kõrbe –
ent tõstis vaesed viletsusest, pani kui lambad sigima.
Õiged näevad, rõõmustavad – kurjad peavad suu.
Kes on tark, peab seda meeles, paneb tähele Issanda heldust.