Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
106 Halleluuja! Tänage Issandat, sest Tema on hea, sest Tema arm kestab igavesti!
Kes arvaks kokku Issanda vägevad teod, kes võiks Teda küllalt kiita?
Õndsad on, kes Sinu seadmisi peavad, kes ikka nii teevad nagu õige on.
Sina armastad oma rahvast – mõtle ka minu peale, Issand, otsi mind üles oma abiga,
Sinu valitute põlvest osa saama, Sinu rahvaga rõõmustama – uhkustama oma osaga pärisosast!
Pattu oleme teinud nagu me isadki, oleme teinud paha ja olnud kurjad:
meie isad Egiptuses ei mõistnud Su imetegusid, ei mõelnud Su suure armu peale, vaid tõrkusid Su vastu Kõrkjamere ääres.
Sina aga päästsid nad oma Nime pärast, ilmutasid oma vägevust,
sõitlesid Kõrkjamerd – see sai kuivaks, talutasid nad lainetest läbi otsekui kõrbest.
Nõnda Sa päästsid nad vastase käest lunastasid vihamehe küüsist –
vesi mattis nende rõhujad, ei jäänud üle ühtainustki.
Siis nad uskusid Tema sõnu, laulsid Talle kiitust,
kuid unustasid varsti Tema teod, ei jäänud ootama Tema nõu:
suur himu süttis neil kõrbes, nad kiusasid Jumalat lagedal maal.
Siis andis Ta neile, mida nad palusid, ent läkitas ka taudi hinge kallale.
Kõrbeleeris nad vihastasid Moosest ja Aaronit, Issanda pühameest,
aga maa avanes, neelas Daatani, mattis Abirami jõugu:
tuli loitis nende jõugus, leek lõõmas õelate kallal.
Hoorebi mäe jalamil tegid nad vasika, kummardasid valatud kuju –
andsid oma Kõrgeaulise ära härja kuju, rohusööja vastu,
unustasid Jumala, oma Päästja, kes tegi suuri tegusid Egiptuses,
imetegusid Haami maal, kohutavaid tegusid Kõrkjameres.
Siis Ta ähvardas nad hukata – poleks olnud Moosest, Tema valitut, kes astus Ta palge ette vihaleeki pöörama.
Siis nad põlgasid ära kauni maa, ei uskunud Tema sõna,
üksnes nurisesid oma telkides, ei tahtnud kuulda Issanda häält –
ja Tema tõstis käe nende vastu, et neid hukata kõrbes,
segada rahvaste hulka nende sugu, loopida laiali maailma.
Nemad lõid ühte Baal-Peoriga, sõid elutu jumala ohvreid,
vihastasid Teda oma tegudega – ja nende peale langes nuhtlus.
Siis astus vahele Piinehas, mõistis kohut – ning nuhtlusele tehti ots.
See arvati temale õiguseks, temale ja ta soole igaveseks.
Meriba vee ääres nad vihastasid Teda: Mooseski kandis nende pärast karistust,
sest nad ajasid ta endast välja, nii et ta suust tuli kaalumata sõnu.
Ei nad hävitanud rahvaid, keda Issand oli käskinud hävitada,
vaid segasid nendega verd, õppisid nende kombeid –
kummardasid nende puuslikke, langesid nende lõksu:
ohverdasid lapsi kurjadele vaimudele,
valasid süüta verd – oma poegade ja tütarde verd Kaananimaa puuslikele.
Maa sai rüvetatud veresüüga, nemad ise oma tegudega teotatud, nende elust sai hooraelu.
Siis süttis Issanda viha oma rahva vastu, Tema enda oma läks Talle jälgiks:
Ta andis nad rahvaste kätte, vihameeste valitseda,
vaenlaste rõhuda – nii nad alandati võõra alla.
Tema tõmbas nad välja mitu korda – ent nemad jäid tõrksalt enese juurde, jäid jõuetuks oma ülekohtus.
Tema nägi siiski nende viletsust, kui Ta nende kisendamist kuulis –
tuletas meelde Lepingut, leebus oma suures helduses
ning laskis neil leida armu vangiviijate silmis.
Päästa meid, Issand, meie Jumal, too meid kokku rahvaste hulgast tänama Su püha Nime, Sinu kiitust laulma!
Õnnistatud olgu Issand, Iisraeli jumal, igavesest ajast igavesti! Kogu rahvas öelgu: "Aamen! Halleluuja!"