Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
105 Tänage Issandat, kuulutage Tema Nime, andke rahvastele teada Tema vägevad teod!Laulge Talle, mängige Talle, kõnelge kõigist Ta imedest!
Olge uhked Tema pühale Nimele, olge rõõmsad, Issanda otsijad!
Nõudke taga Issandat ja Ta väge, otsige aina Tema palet!
Tuletage meelde Ta imetegusid, tunnustähti ja otsuseid –
teie, Aabrahami, Tema sulase sugu, teie, Jaakobi, Tema äravalitu lapsed!
Issand – Tema on meie Jumal, Tema voli valitseb ilmamaad.
Igavesti peab Ta meeles oma sõna, mille Ta andis tuhandele põlvele,
lepingut, mille sõlmis Aabrahamiga, oma tõotust Iisakile,
mille seadis Jaakobile käsuks, Iisraelile igaveseks lepinguks,
kui ütles: "Sinule annan Kaananimaa, olgu see teile pärisosaks!"
Neid oli vaid väike võõraste salk, pisuke hulgake rändamas
riigist riiki, rahva juurest rahva juurde.
Tema ei lubanud neile liiga teha, kurjustas kuningatega:
"Minu salvituisse ärge puutuge, ärge kiusake taga mu prohveteid!"
Siis kutsus Ta maa peale nälja, tegi lõpu leivateole.
Nende eele läkitas Ta mehe: Joosep müüdi orjaks,
ta jalad pandi pakku, kael raudu,
kuni Issanda sõna läks täide, Tema tõotus sai tõeks.
Siis vaarao päästis ta lahti, rahvaste valitseja laskis vabaks –
pani isandaks oma koja üle, kogu vara valitsejaks –
käsutama oma vürste, vanematele tarkust õpetama.
Nii tuli Iisrael Egiptusse, Jaakob võõraks Haami maale –
ja Issand tegi suureks oma rahva, rohkemaks rõhujast –
pani Haami südame oma rahvast vihkama, sepitsema Tema sulaste vastu.
Tema läkitas Moosese, oma sulase, ja Aaroni, kelle Ta oli valinud –
nood tegid Tema tunnustähti, imetegusid Haami maal.
Ta läkitas pimeduse – tuli pilkane pime, ent Egiptus ei pannud Ta tegu mikski.
Siis muutis Ta nende veed vereks, tegi lõpu kaladele.
Maa hakkas kihisema konnadest – kuningakojani välja.
Issand käskis, ja tulid parmud, maa oli sääski täis.
Vihma asemel Ta läkitas rahe, tulelõõsa nende maale,
laastas viigi- ja viinapuud – kõik puud murdis maha.
Tema käskis, ja lugemata hulgal tuli rohutirtse ja söödikuid –
sõid ära rohu nende maal, õgisid vilja põllul.
Siis lõi Ta surnuks kõik Egiptimaa esimesed pojad, kogu elujõu uudsevilja,
ent viis välja Iisraeli hõbeda ja kulla koormaga – ei vääratanud selle all ükski hõim.
Egiptus rõõmustas nende minnes, sest hirm oli tulnud ta peale.
Issand laotas pilve nende üle, pani tule valgustama ööd.
Nemad palusid – Tema tõi linde, söötis nad taevaleivaga söönuks,
Tema lõi lahti kalju – vesi jooksis, jooksis jõena põuasel maal.
Tõesti, Tema pidas meeles oma püha sõna, oma sulast Aabrahami –
viis oma rahva välja rõõmuga, hõiskamisega oma väljavalitud,
andis neile muude rahvaste maa, teiste vaeva nende pärisosaks –
et nad peaksid Tema käske, hoiaksid Tema Õpetust.
Halleluuja!