Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
104 Kiida, mu hing, Issandat! Issand, mu Jumal, Sina oled väga suur, au ja iluga oled Sa ennast ehtinud, valguse endale kuueks võtnud.Taevad laotad Sa laiali kui telgid, ülemiste vete peale ehitad kojad,
paksud pilved teed Sa oma tõllaks, kõnnid tuule tiibadel;
tuuled teed Sa oma käskjalgadeks, tuleleegid oma teenijaiks.
Maa oled Sa rajanud tema alusele – ei see kõigu iial ega ilmaski.
Määratu merega katsid Sa tema, mägede peal seisid veed.
Sinu sõitluse eest nad põgenesid, Sinu müristamise eest jooksid ära.
Mäed kerkisid, orud vajusid alla, paika, mille Sina neile seadsid;
vetele oled Sa pannud piiri: ei lähe nad sellest üle, ei tule tagasi katma maad.
Orgudes paned Sa allikad voolama, mägede vahele jooksma –
jootma kõiki metsade loomi, eeselgi kustutab seal oma janu;
taeva linnud punuvad pesa nende äärde, kivide vahel nad teevad häält.
Mägesid joodad Sa oma kõrgest kojast, maa toidab ennast Sinu tööde viljast.
Sa lased tärgata rohu loomade, taimed inimese tarvis: leiba maa seest välja tooma –
ka veini, mis rõõmustab inimese südant, õli, et läikima panna ta palet – leiba, jah, leiba, mis kinnitab südant.
Janu saavad täis Issanda puud, Tema istutatud Liibanoni seedrid,
kus linnud leiavad varju: ladvad on toonekurgede,
kõrged mäed mägikitsede, kaljud kaljumäkrade varjupaik.
Kuu oled Sa teinud näitama kuid, päikese teadma loojangu aega.
Kui Sina teed pimeduse, siis tuleb öö ja metsloomad roomavad välja.
Noored lõvid möirgavad saaki ning nõuavad Jumalalt toitu.
Päev tõuseb – nad lähevad peitu ja heidavad maha oma asemeile.
Siis läheb inimene välja tööle, oma tegemistele kuni õhtuni.
Kui palju on Sinul töid, Issand – kõik oled Sa targasti teinud, Sinu loodut on täis kogu maa!
Näe, siin on meri, suur ja lai: seal sagib lugemata palju loomi, pisikesi ja suuri,
seal sõuavad laevad, seal ujub Leviatan, kelle Sina oled loonud sinna mängima.
Sind ootavad kõik – toitu andma õigel ajal.
Sina annad neile, nemad otsivad kokku; Sina avad käe – nende kõhud saavad täis.
Kui Sa peidad oma palge, nad ehmuvad; kui võtad ära nende hingeõhu, heidavad nad hinge ja lähevad tagasi põrmu.
Kui Sina saadad välja vaimu, nad luuakse – ning uueks saab ilmamaa pale.
Kestku Issanda au igavesti, tehku Issandale rõõmu Tema tööd!
Temale, kelle pilgust ilmamaa väriseb, kelle puudutusest suitsevad mäed!
Mina tahan laulda Issandale kogu elu, mängida Jumalale, kuni mind on.
Olgu mu laul Tema meelele armas – minu rõõm tuleb ju Issandast.
Aga patused kadugu maa pealt, õelad saagu otsa! Kiida, mu hing, Issandat!
Halleluuja!