Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
102 Issand, kuula mu palvet, jõudku mu hüüe Sinuni,ära varja mu eest oma palet, kui mul on kitsas käes! Pööra oma kõrv minu poole, kui ma hüüan, vasta ometi!
Mu päevad kaovad kui suits, tusk kõrvetab mu luid kui tuli,
süda kõrbeb ja kuivab kui kulu – leivagi unustan söömata.
Suurest oigamisest olen luu ja nahk,
kui kõrbelind, kui öökull varemete vahel,
valvan üksi, unetu, kaeblev linnuke katusel.
Päev läbi teotavad vaenlased, sõimavad minu nimega.
Leiva pähe söön tuhka, silmaveega segan rüübet,
sest et vahkvihas paiskasid Sa mu maha –
mu päevad venivad kui vari, kuivan kulurohuks.
Aga Sina, Issand, valitsed igavesti, Sinu Nimi kõlab põlvest põlve!
Küll Sa veel halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, õige aeg on kätte jõudnud.
Sinu sulased peavad lugu ta kividest, haletsevad Siioni põrmu.
Rahvad kardavad Issanda Nime, ilmamaa kuningad kummardavad Sind,
kui Issand ehitab üles Siioni, ilmutab oma au –
pöörab paljaksriisutute poole, ei põlga enam ära nende palvet.
Pange see kirja tuleva põlve tarvis – las uueks loodud rahvas kiita Issandat,
kes vaatas pühast kõrgusest, taevast tunnistas ilmamaad –
kuulas vangide ägamist, vabastas surmalapsed,
et Siionis kõlaks Issanda Nimi, Jeruusalemas Tema kiitus,
kui kogunevad rahvad ja riigid Issandat teenima.
Poolel teel Sa murdsid mu jõu, vähendasid mu paremaid päevi;
mu Jumal, ära vii mind keset elu – Sinu aastad kestavad ju põlvest põlve!
Ammu panid Sa maale aluse, taevaski on Sinu kätetöö –
need kaovad, ent Sina jääd; nemad kuluvad kui kuub, Sina vahetad neid nagu riideid – ja nad saavad uueks.
Ent Sina oled seesama, Sinu aastad ei lõpe –
Sinu sulaste lapsed elavad rahus, nende sugu jääb seisma Su silma all.