Maarjamaa Piibel 1 Psalmid (2009)
10לIssand, miks Sa viibid kaugel, peidad ennast häda ajal?
Õela ülbus vaevab vaeseid, kurja riukad painavad –
õel uhkeldab nagu hing himustab, röövib, pilkab ja põlgab Issandat.
נEi nõua Teda taga õel oma ülbuses: "Jumalat ei olegi,” ta mõtleb, aina kindel oma teel;
Sinu kohus on tema jaoks kaugel – oma vastaste peale ta sülitab,
arvab: "Mind ei kõiguta miski, iial ei juhtu õnnetust minule,”
פsuu täis sajatust, pettust, ülekohut – nurjatus ja hukatus keele all.
Tema varitseb aedade taga, peidupaigast tapab ta süütuma, õnnetut luuravad ta silmad.
עOma urkas ta luurab kui lõvi tihnikus, varitseb, tahab rabada armetut – saabki õnnetu kätte, veab võrguga kaasa.
Maadligi hiilib ja luurab, õnnetud langevad õela küüsi –
too mõtleb südames: "Jumal unustab, varjab oma palet, ei tema näe!”
קTõuse, Issand, tõsta oma käsi õela vastu, Jumal, ära unusta armetuid!
Miks teotab õel Jumalat, mõtleb südames: "Ei tema hooli”?
רSina märkad vaeva, näed kannatust, hoiad enda käes kõike – Sinu hoolde annab end väeti, Sina oled vaeslapse abimees.
שMurra tigeda ja õela käsi, tasu talle kätte kurjus, nii et seda enam ei ole:
Issand on kuningas igavesti, vaenlased kaovad Tema maalt!
תIssand, Sina kuuled viletsate kurtmist, kinnitad nende südant, Sinu kõrv paneb neid tähele:
mõistad õigust orvule ja rõhutule – ja inimene, põrm, ei kohuta enam.