Piibel.NET
Taaniel
 
Eestikeelne Piibel 1997
9Taanieli palve oma rahva pärast Daarjavese, Ahasverose poja, kes oli meedlaste soost ja oli
 saanud kaldealaste kuningriigi kuningaks, esimesel aastal,

tema valitsemise esimesel aastal panin mina, Taaniel,
 raamatuis tähele aastate arvu, mis prohvet Jeremijale tulnud
 Issanda sõna järgi pidi täide minema Jeruusalemma varemeisoleku
 kohta - seitsekümmend aastat.

Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda
 palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas.

Ma palusin Issandat, oma Jumalat, tunnistasin ja ütlesin:
 „Oh Issand, sina oled suur ja kardetav Jumal, kes peab lepingut
 ja osutab heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske
 peavad.

Me oleme pattu teinud ja eksinud, oleme olnud ülekohtused
 ja oleme hakanud vastu, oleme taganenud su käskudest ja
 seadustest,

me pole kuulanud su sulaseid prohveteid, kes sinu nimel
 kõnelesid meie kuningaile, vürstidele, vanemaile ja kogu maa
 rahvale.

Sinul, Issand, on õigus, aga meil on häbi silmis, nõnda
 nagu tänapäeval on Juuda meestel ja Jeruusalemma elanikel ja
 kogu Iisraelil, kes on ligidal ja kaugel kõigis maades, kuhu sa
 nad oled pillutanud truudusetuse pärast, mida nad sinule
 osutasid.

Issand! Meil on häbi silmis, meie kuningail, meie vürstidel
 ja meie vanemail, et me oleme sinu vastu pattu teinud.

Issandal, meie Jumalal, on halastus ja andeksand, kuigi me
 oleme hakanud temale vastu

ega ole kuulanud Issanda, oma Jumala häält, et oleksime
 käinud tema õpetuste järgi, mis ta pani meie ette oma sulaste
 prohvetite läbi,

vaid kogu Iisrael on astunud üle su Seadusest ja on
 taganenud sellest, võtmata kuulda su häält. Seepärast on meie
 peale valatud see vanne, mille ta on vandunud, mis Jumala sulase Moosese
 Seaduses on kirja pandud. Sest me oleme tema vastu pattu
 teinud.

Ja tema on tõeks teinud oma sõnad, mis ta meie ja meie
 valitsejate kohta, kes meie üle valitsesid, on rääkinud, saates
 meile nii suure õnnetuse, mille sarnast ei ole sündinud kogu
 taeva all, nagu see on sündinud Jeruusalemmas.

Nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, nõnda tuli
 kogu see õnnetus meie peale. Aga me ei ole Issanda, oma Jumala
 palet mitte leevendanud, et oleksime pöördunud oma süütegudest ja
 tähele pannud sinu tõde.

Seepärast oli Issand valvas ja tõi selle õnnetuse meie
 peale; sest Issand, meie Jumal, on õiglane kõigis oma tegudes,
 mis ta teeb. Meie aga ei ole kuulanud tema häält.

Ja nüüd, Issand, meie Jumal, kes sa oled oma rahva
 Egiptusemaalt ära toonud oma vägeva käega ja oled teinud enesele
 nime, nagu see tänapäeval on: meie oleme pattu teinud ja õelad
 olnud.

Issand, kõigi su õiglaste tegude pärast pöördugu ometi su
 viha ja raev su linnalt Jeruusalemmalt, su pühalt mäelt! Sest
 meie pattude ja meie vanemate süütegude pärast on Jeruusalemm ja
 sinu rahvas saanud teotusealuseks kõikidele meie naabritele.

Ja nüüd, meie Jumal, kuule oma sulase palvet ja anumisi,
 ja lase oma pale paista oma hävitatud pühamu peale Issanda
 pärast!

Pööra, mu Jumal, oma kõrv ja kuule, ava oma silmad ja
 vaata meie hävingut ja linna, millele on pandud sinu nimi, sest
 me ei heida oma anumisi su palge ette mitte oma õiguse pärast,
 vaid sinu suure halastuse pärast!

Issand, kuule, Issand, anna andeks, Issand, pane tähele ja
 tee see teoks iseenese pärast; mu Jumal, ära viivita! Sest su
 linnale ja su rahvale on pandud sinu nimi.”

Ennustus seitsmekümnest aastanädalast Ja kui ma alles rääkisin ja palvetasin ja tunnistasin oma
 pattu ja oma Iisraeli rahva pattu ja heitsin oma anumise
 Issanda, oma Jumala palge ette mu Jumala püha mäe pärast,

kui ma alles palves rääkisin, siis tuli see mees, Gabriel,
 keda ma nägemuses varem olin näinud, kiiresti lennates mu juurde
 õhtuse ohvri ajal.

Ta õpetas mind ja rääkis minuga ning ütles: „Taaniel, nüüd
 olen ma tulnud sind targaks tegema.

Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud
 teatama, et sa oled armastust väärt. Seepärast pane tähele Sõna
 ja õpi mõistma nägemust!

Seitsekümmend aastanädalat on seatud su rahvale ja su
 pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks
 ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja
 prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks.

Ja tea ning mõista: alates sõna tulemisest Jeruusalemma
 taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on seitse
 aastanädalat; ja kuuskümmend kaks aastanädalat - siis on see
 jälle üles ehitatud turgude ja vallikraavidega, kuigi aegade
 surve all. Ja aegade lõpus,

pärast kuutkümmend kahte aastanädalat, kaotatakse võitu ja
 teda ei ole enam; linna ja pühamu hävitab ühe saabuva vürsti rahvas;
 ent lõpp tuleb uputusega ja lõpuks on sõda: hävitus on
 määratud.

Ja ta teeb paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole
 aastanädala pealt ta lõpetab tapa- ja roaohvri;
 hävitaja tuleb koletise tiibadel, kuni määratud lõpp voolab üle
 hävitaja.””