Eestikeelne Piibel 1968
26Võrdlused ja viited kõlbeliseks eluviisiks Nagu lumi suvel ja vihm lõikuseajal, nõnda ei sobi albile au!Nagu koduta lind, nagu lendav pääsuke, nõnda on teenimata needus: see ei lähe täide!
Hobusele piits, eeslile valjad ja alpide seljale vits!
Ära vasta albile ta rumalust eeskujuks võttes, et sinagi ei saaks tema sarnaseks!
Vasta albile ta rumaluse peale, et ta ei hakkaks ennast targaks pidama!
Kes albiga sõna saadab, raiub eneselt jalad ja peab jooma vägivalda!
Otsekui jalutu ripnevad pindluud on õpetussõna alpide suus!
Otsekui pistaks kivi kangrusse, nõnda on albile au andmine!
Otsekui joobnu kätte sattunud orjavits on õpetussõna alpide suus!
Nagu kütt, kes haavab kõiki möödujaid, on see, kes palkab albi või joodiku!
Nagu oma okse juurde tagasi pöörduv koer on oma rumalust kordav alp!
Kui näed meest, kes iseenese silmis on tark, siis on albil enam lootust kui temal!
Laisk ütleb: noor lõukoer on tee peal! Lõvi keset turgu!
Uks pöörleb hingedel, laisk oma asemel!
Laisk pistab käe kaussi, aga tüdib seda suu juurde viimast!
Laisk on iseenese meelest targem kui seitse arukalt vastajat!
Otsekui hulkuva koera kõrvust haarab kinni, kes vihastub riiu pärast, millega temal ei ole tegemist!
Nagu meeletu, kes ammub tuliseid surmanooli,
on mees, kes petab oma ligimest ja ütleb: ma teen ju ainult nalja!
Puude puudusel kustub tuli, ja kui ei ole keelepeksjat, vaibub tüli!
Mida söed hõõgusele ja puud tulele, seda on riiakas mees tüli õhutamisel!
Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja need lähevad otse sisikonna soppidesse!
Libedad huuled ja kuri süda on nagu hõbevaabaga kaetud potitükk!
Vihkaja teeskleb huultega, aga südames ta haub pettust:
kui ta teeb oma hääle mahedaks, siis ära usu teda, sest tal on seitse jäledust südames!
Vihkamine katab ennast kavalasti, aga koguduses tuleb ta kurjus ilmsiks!
Kes kaevab augu, langeb ise sinna sisse, ja kes paneb kivi veerema, selle peale see veereb tagasi!
Valelik keel vihkab seda, mis on õige, ja meelitaja suu valmistab hukatuse!