Eestikeelne Piibel 1968
15Kristuse surnuist ülestõusmisest Ent ma juhin teie tähelepanu evangeeliumile, mida ma teile kuulutasin, mille te ka vastu võtsite ja milles ka püsitening milles te ka õndsaks saate - kui te peate seda kinni nende sõnadega, millega mina teile seda kuulutasin - olgu siis, et asjata saite usklikuks.
Sest ma olen teile kõigepealt teada andnud, mida ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest kirjade järgi
ja et ta maeti ja et ta üles äratati kolmandal päeval kirjade järgi
ja et ta ilmus Keefasele, pärast seda neile kaheteistkümnele.
Pärast ta ilmus ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale, kellest suurem hulk veel praegugi on elus, aga mõned on läinud magama;
pärast seda ta ilmus Jakoobusele, siis kõigile apostlitele;
aga pärast kõike ta ilmus ka minule kui äbarikule.
Sest mina olen apostlite seast kõige väiksem, kes ei ole väärt, et mind apostliks hüütakse, sest ma kiusasin taga Jumala kogudust.
Aga Jumala armust olen mina, mis ma olen; ja see arm minu vastu ei ole olnud tühine, vaid ma olen palju rohkem tööd teinud kui nemad kõik; aga mitte mina, vaid Jumala arm, mis on minuga.
Olgu nüüd mina või olgu nemad, nõnda me kuulutame ja nõnda olete saanud usklikuks.
Surnute ülestõusmisest Aga kui Kristusest kuulutatakse, et ta on surnuist üles äratatud, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et ei olevatki surnute ülestõusmist?
Aga kui ei ole surnute ülestõusmist, siis ei ole ka Kristus üles äratatud.
Ent kui Kristus mitte ei ole üles äratatud, siis on meie jutlus tühine ja tühine on ka teie usk;
ja meid leitakse siis Jumala valetunnistajad olevat, sest me oleme tunnistanud Jumala vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema pole äratanud, kui surnuid üles ei äratata.
Sest kui surnuid ei äratata, siis ei ole ka Kristust äratatud.
Aga kui Kristust ei ole äratatud, siis on teie usk tühine ja te olete alles oma pattude sees.
Siis on ka need, kes Kristuse sees on läinud hingama, hukka saanud.
Kui meie selles elus oleme lootnud ainult Kristuse peale, siis me oleme kõigist inimestest kõige armetumad.
Aga nüüd on Kristus surnuist üles äratatud ja on saanud esmaseks nende seast, kes on läinud hingama.
Sest kui juba surm on tulnud inimese kaudu, siis on ka surnute ülestõusmine inimese kaudu.
Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses,
aga igaüks oma järjekorras: esimesena Kristus, selle järel Kristuse omad tema tulemises;
siis tuleb ots, kui ta annab riigi Jumala ja Isa kätte pärast seda, kui ta on hävitanud kõik valitsuse ja kõik meelevalla ja võimu.
Sest tema peab valitsema, kuni ta on pannud kõik vaenlased tema jalge alla.
Viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm!
Sest "ta on kõik alistanud tema jalge alla!" Kui ta aga ütleb, et kõik on alistatud tema alla, siis on avalik, et ei ole alistatud see, kes kõik temale alistas.
Aga kui kõik temale on alistatud, siis peab ka Poeg ise alistatama sellele, kes kõik temale on alistanud, et Jumal oleks kõik kõigis.
Mis teevad muidu need, kes endid lasevad ristida surnute eest, kui surnuid koguni ei äratata? Mispärast siis neid ristitakse nende eest?
Ja mispärast oleme meiegi hädaohus igal hetkel?
Iga päev ma olen surmasuus, nii tõesti kui teie, vennad, olete minu kiitus, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
Kui ma inimeste kombel olen Efesoses võidelnud metsalistega, siis mis kasu on mul sellest? Kui surnuid ei äratata, siis "söögem ja joogem, sest homme me sureme!"
Ärge eksige! "Kurjad kõned rikkuda võivad kombeid häid!"
Kainestuge õieti ja ärge tehke pattu; sest mõned ei tea midagi Jumalast; seda ma ütlen teile häbiks.
Aga mõni küsib: "Kuidas surnud ärkavad üles? Ja millise ihuga nad tulevad?"
Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui see enne ei sure.
Ja mida sa külvad, sa ei külva selle ihuna, mis peab tõusma, vaid paljast iva, olgu nisuiva või mis tahes iva.
Aga Jumal annab temale ihu, millise tahab, ja igale seemnele tema oma ihu.
Kõik liha ei ole sama liha, vaid ise on inimeste liha ja ise veiste liha ja ise lindude ja ise kalade liha;
ja on taevalikke ihusid ja maiseid ihusid; aga teistsugune on taevalike auhiilgus ja teistsugune maiste auhiilgus.
Isesugune on päikese hiilgus ja isesugune kuu hiilgus ja isesugune tähtede hiilgus; sest tähe ja tähe hiilgusel on oma vahe.
Nõnda on ka surnute ülestõusmine. Kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles;
autuses külvatakse, auhiilguses äratatakse üles; nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles;
maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles; sest kui on olemas maine ihu, siis on ka olemas vaimne ihu.
Nõnda on ka kirjutatud: "Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks." Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.
Aga vaimne ihu ei ole esimene, vaid maine; selle järel on vaimne.
Esimene inimene oli maast, muldne, teine inimene on taevast.
Milline on muldne, sellised on ka muldsed; ja milline on taevane, sellised on ka taevased.
Ja otse nõnda nagu me oleme kandnud muldse inimese kuju, nõnda me kanname kord ka taevast kuju.
Aga seda ma ütlen, vennad, et liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.
Vaata, ma ütlen teile saladuse: me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume,
äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume.
Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega.
Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis on kirjutatud: "Surm on neelatud võidusse!
Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?"
Aga surma astel on patt ja patu vägi on käsk.
Ent tänu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!
Sellepärast, mu armsad vennad, olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!
Eestikeelne Piibel 1997
Kristuse surnuist ülestõusmise tähendusest Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisateja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.
Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades,
ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi
ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele,
seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama;
siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele.
Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule.
Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust.
Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga.
Olgu nüüd mina või nemad - nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks.
Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole?
Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud.
Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.
Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad, sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema ei ole üles äratanud, - sel juhul, kui surnuid üles ei äratata.
Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud;
kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes.
Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud.
Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.
Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest.
Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu;
sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.
Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul;
ja siis tuleb lõpp, kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe.
Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla.
Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm.
Sest "Jumal on kõik alistanud tema jalge alla". Aga kui ta ütleb, et kõik on alistatud, siis on ilmne, et kõik peale selle, kes temale kõik alistas.
Kui aga kõik on alistatud, siis alistub ka Poeg ise sellele, kes temale on kõik alistanud, et Jumal oleks kõik kõiges.
Mida teeksid muidu need, keda surnute eest ristitakse? Kui surnuid üldse üles ei äratata, milleks nad lasevad end ristida surnute eest?
Ja milleks ma siis olen iga päev surmasuus?
Ma suren iga päev, nii tõesti kui teie, vennad, olete mu kiitlemine, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
Kui ma võitlesin metsalistega Efesoses inimese kombel - mis kasu ma sellest sain? Kui surnuid üles ei äratata, siis "söögem ja joogem, sest homme sureme nagunii"!
Ärge eksige! "Halb seltskond rikub head kombed."
Saage täiesti kaineks ja ärge tehke pattu! Jah, mõnel ei ole üldse jumalatunnetust. Seda ma ütlen teile häbiks.
Nüüd aga küsib mõni: "Kuidas siis surnud üles äratatakse? Millise ihuga nad tulevad?"
Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure.
Ja see, mida sa külvad - sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili.
Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu.
Kõik liha ei ole sama liha, vaid isesugune on inimese liha ja isesugune veiste liha, isesugune lindude ja isesugune kalade liha.
On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma,
isesugune on päikese kirkus ja isesugune kuu kirkus ja isesugune tähtede kirkus, sest ka täht erineb tähest kirkuse poolest.
Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles,
autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles,
maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.
Nõnda on ka kirjutatud: "Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks." Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.
Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne.
Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast.
Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased.
Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju.
Aga seda ma ütlen, vennad: liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.
Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse,
äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse.
Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.
Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: "Surm on neelatud võidusse!
Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?"
Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus.
Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!
Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.