Eestikeelne Piibel 1739
17Kristusse palwe ennese, omma jüngritte, ja omma pühha risti-koggodusse eest. Sedda räkis Jesus, ja töstis ommad silmad taewa pole, ja ütles: Issa, tund on tulnud, auusta omma Poia, et ka Poeg sind auustaks;Nenda kui sinna temmale olled melewalda annud keik ülle lihha, et temma neile keikile, kedda sinna temmale olled annud, iggawest ello annaks.
Agga se on se iggawenne ello, et nem̃ad tundwad sind, sedda ainult tössist Jummalat, ja JESUST KRISTUST , kedda sinna olled läkkitanud.
Minna ollen sind auustanud Ma peäl: Ma ollen sedda tööd löppetanud, mis sa mulle olled annud, et ma piddin teggema.
Ja nüüd auusta mind, sinna Issa, sinno ennese jures selle auga, mis mul olli sinno jures, ennego ma-ilm olli.
Minna ollen sinno nimme teäda annud innimestele, kedda sa mulle ma-ilmast olled añud; sinno pärralt ollid nemmad ja sa olled neid mulle añud, ja nem̃ad on siño saña piddanud.
Nüüd on nemmad tunnud, et keik, mis sinna mulle olled annud, sinnust on.
Sest need sannad, mis sinna mulle olled annud, ollen ma neile annud, ja nemmad onseddawastowotnud, ja töest tunnud, et ma sinnust ollen wäljaläinud, ja nemmad on usknud, et sinna mind olled läkkitanud.
Minna pallun nende eest; ma-ilma eest ei pallu minna mitte, waid nende eest, kedda sinna mulle olled annud, sest nem̃ad on sinno pärralt.
Ja keik, mis minno on, on sinno, ja mis sinno on,onminno, ja nende sees ollen minna auustud.
Ja minna ep olleeddespiddiennam ma-ilmas, ja needsiñatsed on ma-ilma sees, ja ma tullen sinno jure. Pühha Issa, hoia neid omma nimme sees, kedda sa mulle olled annud, et nemmad üks on, nenda kui meie.
Kui ma nendega ollin ma-ilmas, hoidsin minna neid sinno nimme sees; kedda sa mulle olled annud,neidollen minna hoidnud, ja ükski ep olle neist kaddunud, kui agga se kaddumisse laps , et kirri piddi töeks sama.
Agga nüüd tullen minna sinno jure, ja rägin sedda ma-ilmas, et minno rööm neil woiks olla täieste nende sees.
Minna ollen neile sinno sanna annud, ja ma-ilm on neid wihkanud ; sest nemmad ep olle mitte ma-ilmast, nenda kui minna ma-ilmast ei olle.
Minna ei pallu mitte, et sa neid ma-ilmast ärrawottaksid, waid et sa neid se tiggeda eest hoiaksid.
Nemmad ep olle mitte ma-ilmast, nenda kui minna ma-ilmast ei olle.
Pühhitse neid omma töe sees; sinno sanna on tödde.
Otsekui siña mind olled läkkitanud ma-ilma sisse, nenda läkkitan miña neid ka ma-ilma sisse.
Ja nende eest pühhitsen minna isseennast, et ka nemmad peawad töes ollema pühhitsetud.
Agga minna ei pallu mitte ükspäines nendesinnaste eest, waid ka nende eest, kes nende sanna läbbi minno sisse ussuwad.
Et nem̃ad keik üks olleksid, nenda kui siña, Issa, minno sees ¤, ja minna sinno sees, et nemmad ka meie sees üks olleksid, et ma-ilm ussuks, et sa mind olled läkkitanud.
Ja minna ollen sedda au, mis sa mulle olled annud, neile annud, et nemmad üks olleksid, nenda kui meie üks olleme.
Minna nende sees, ja sinna minno sees, et nemmad täieste olleksid ühhes, ja et ma-ilm tunneks, et sinna mind olled läkkitanud, ja armastanud neid, nenda kui sa mind olled armastanud.
Issa, ma tahhan, et kus minna ollen, ka nemmad minno jures on, kedda sa mulle olled annud, et nemmad näwad minno au, mis sa mulle olled annud; sest sa olled mind armastanud enne ma-ilma assutamist.
Öige Issa, ja ma-ilm ep olle sind mitte tunnud; agga minna tunnen sind, ja needsinnatsed on tunnud, et siña mind olled läkkitanud.
Ja minna ollen sinno nimme neile teäda annud, ja tahhanseddateäda anda, et se armastus, misga sinna mind olled armastanud, nende sees olleks, ja minna nende sees.