Piibel.NET
Apostlite teodApostlite
 
Eestikeelne Piibel 1997
19Paulus kuulutab Efesoses Aga kui Apollos oli Korintoses, sündis, et Paulus käis
 läbi ülamaakonnad ja tuli alla Efesosse. Ja leides sealt mõned
 jüngrid,

küsis ta neilt: „Kas te võtsite vastu Püha Vaimu, kui te saite
 usklikuks?” Nemad aga vastasid: „Me ei ole kuulnudki, et Püha
 Vaim on.”

Ja tema ütles: „Millesse siis teie olete ristitud?” Nemad
 vastasid: „Johannese ristimisse.”

Aga Paulus ütles: „Johannes ristis
 meeleparandusristimisega, öeldes rahvale, et nad usuksid
 sellesse, kes tuleb pärast teda, see tähendab Jeesusesse.”

Seda kuuldes lasksid nad endid ristida Issanda Jeesuse
 nimesse.

Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli neile Püha Vaim
 ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid.

Neid oli kokku umbes tosin meest.
Paulus läks siis sünagoogi ning rääkis julgesti kolm kuud,
 väideldes ja veendes inimesi Jumala riigi asjus.

Aga kui mõned tegid südame kõvaks, ei võtnud sõna vastu ja
 halvustasid usuteed kogukonna silmis, siis ta eemaldus nende
 juurest ja eraldas ka jüngrid ning pidas iga päev arutlusi Türannose koolis.

See kestis kaks aastat, nii et kõik, kes Aasias
 elasid, nii juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda sõna.

Ja Jumal tegi iseäralikke vägevaid tegusid Pauluse käte läbi,
nii et ka tema naha pealt võetud higirätikuid ja põllesid
 viidi haigete peale ja tõved lahkusid neist ning kurjad vaimud
 läksid välja.

Aga mõned rändajad juudid, kes vaime välja ajasid, katsusid
 lausuda Issanda Jeesuse nime nende üle, kelles oli kurje
 vaime, üteldes: „Ma vannutan teid Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab!”

Seda tegid ühe juudi ülempreestri Skeua seitse
 poega.

Ent kuri vaim kostis neile: „Jeesust ma tunnen ja Paulust
 ma tean, aga kes teie olete?”

Ja inimene, kelles oli kuri vaim, kargas neile kallale, sai
 võimust nende üle ja võitis nad ära, nii et nad
 alasti ja haavatuna põgenesid sellest kojast.

See lugu sai teatavaks kõigile juutidele ja kreeklastele,
 kes elasid Efesoses, ja hirm langes nende kõikide peale ja
 Issanda Jeesuse nime kiideti suureks.

Ja paljud nendest, kes olid saanud usklikuks, tulid ning
 tunnistasid ja rääkisid oma tegudest.

Aga paljud neist, kes olid tegelnud nõiakunstiga, tõid
 oma raamatud kokku ja põletasid need ära kõikide silma all. Ja
 kui nende hind kokku arvestati, leiti see olevat viiskümmend tuhat
 hõberaha.

Nõnda võimsalt kasvas ja tugevnes Issanda sõna.
Pärast neid sündmusi võttis Paulus vaimus ette minna
 Makedoonia ja Ahhaia kaudu Jeruusalemma ja ütles: „Kui ma seal
 olen ära käinud, pean ma nägema ka Rooma linna.”

Ta läkitas Makedooniasse kaks oma abilist, Timoteose ja
 Erastose, ise jäi aga veel mõneks ajaks Aasiasse.

Efesose hõbeseppade mäss Aga tol ajal tekkis usutee pärast suur rahutus.
Sest üks hõbesepp, Demeetrios nimi, tegi Artemise templi
 hõbekujukesi ja muretses sellega käsitöölistele rohkesti tööd.

Ta kogus kokku nood ning muud oma ärile kaasaaitajad ja
 ütles: „Mehed, te teate, et meie heaolu sõltub sellest tööst,

ja te näete ja kuulete, et see Paulus veenab ja
 juhib kõrvale rohkesti rahvast mitte ainult Efesoses, vaid peaaegu kogu
 Aasia provintsis, öeldes, et kätega valmistatud asjad ei ole
 jumalad.

Ja nõnda ähvardab põlu alla sattumine mitte üksnes seda meie
 tööala, vaid ka suure jumalanna Artemise templit ei peeta enam millekski ja
 kaob tema suur ülevus, ehkki teda kummardab kogu Aasia ja
 ilmamaa.”

Seda kuuldes said nad täis raevu ja hakkasid hüüdma:
 „Suur on efeslaste Artemis!”

Ja terve linn hakkas mässama ja nad sööstsid üksmeelselt
 teatrisse, lohistades kaasa makedoonlased Gaiuse ja Aristarhose,
 Pauluse matkakaaslased.

Aga kui Paulus tahtis rahvakoosolekule minna, ei lasknud
 jüngrid teda.

Isegi mõned Aasiamaa ülemad, kes olid ta sõbrad, saatsid mehi ta
 juurde paluma, et ta ei näitaks end teatris.

Ühed karjusid nüüd üht, teised teist, sest rahvakogu oli
 segaduses, suurem hulk ei teadnudki, misjaoks nad olid kokku
 tulnud.

Siis mõned rahva hulgast selgitasid olukorda Aleksandrosele,
 kelle juudid olid ette lükanud. Aleksandros aga viipas käega,
 tahtes pidada rahvakoosoleku ees kaitsekõnet.

Aga kui nad mõistsid, et ta on juut, tõstsid nad kisa ja
 karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi: „Suur on efeslaste
 Artemis!”

Aga linnakirjutaja vaigistas viimaks rahva ja lausus:
 „Efesose mehed, kas on ühtegi inimest, kes ei tea, et
 efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju
 hoidja?

Et see on vaieldamatu tõsiasi, siis on teie
 kohus vait olla ja mitte midagi ennatlikult ette võtta.

Te ju olete siia toonud need mehed, kes ei ole
 templiriisujad ega meie jumalanna teotajad.

Kui nüüd Demeetriosel ja temaga koos olevatel käsitöölistel
 on kellegi peale kaebamist, siis selleks peetakse kohtupäevi ja
 on olemas maavalitsejad; süüdistagu nad seal üksteist.

Ja kui teil on veel mingeid nõudmisi, siis arutatakse seda
 korralisel rahvakoosolekul.

Meie oleme ju ohus, et meid tänase kokkutormamise pärast
 süüdistatakse mässutõstmises, milleks ei olnud mingit
 põhjust ja millest me ei suuda aru anda.” Ja nende sõnadega
 õnnestus tal rahvakoosolek laiali saata.