Eestikeelne Piibel 1997
Sakarja 1 Kahekümne neljandal päeval, üheteistkümnendas kuus, see on sebatikuus, Daarjavese teisel aastal, tuli Issanda sõna prohvet Sakarjale, Iddo poja Berekja pojale; ta ütles:„Mul oli öösel nägemus, vaata, üks mees ratsutas punase hobuse seljas. Siis ta seisatas sügavikus olevate mürdipuude keskel ja tema järel tulid punased, võigud ja valged hobused.
Siis ma küsisin: „Kes need on, Issand?” Ja ingel, kes minuga rääkis, vastas mulle: „Ma näitan sulle, kes need on.”
Ja mees, kes seisis mürdipuude keskel, kostis ning ütles: „Nemad on need, keda Issand on läkitanud maad läbi käima.”
Ja nad vastasid Issanda inglile, kes seisis mürdipuude keskel, ning ütlesid: „Me oleme maa läbi käinud, ja vaata, kogu maa elab rahus.”
Siis kostis Issanda ingel ja ütles: „Vägede Issand! Kui kaua sa keelad halastust Jeruusalemmale ja Juuda linnadele, kelle pärast sa oled olnud pahane need seitsekümmend aastat?”
Aga Issand vastas inglile, kes minuga rääkis, heade, trööstivate sõnadega.
Ja ingel, kes minuga rääkis, ütles mulle: „Hüüa ja ütle: Nõnda ütleb vägede Issand: Mu püha viha Jeruusalemma ja Siioni pärast on suur.
Ma olen väga vihastanud muretute paganate peale, kes, kui ma olin vähem vihane, aitasid õnnetusele kaasa.
Seepärast ütleb Issand nõnda: Ma pöördun halastusega tagasi Jeruusalemma juurde. Minu koda tuleb seal üles ehitada, ütleb vägede Issand, ja mõõdunöör veetagu pinguli Jeruusalemma üle!
Hüüa veel ja ütle: Nõnda ütleb vägede Issand: Minu linnad voolavad taas jõukusest üle ja Issand trööstib taas Siionit ning valib taas Jeruusalemma!”