Eestikeelne Piibel 1997
Rooma 3 Kui aga meie ülekohus toob esile Jumala õigluse, mida me siis peame ütlema? Kas Jumal pole siis ebaõiglane, kui ta meid nuhtleb vihas? Ma räägin inimlikul pinnal.Mitte sugugi! Kuidas siis muidu saaks Jumal kohut mõista maailma üle?
Kui aga Jumala tõde minu valetamise tõttu saab üha rohkem temale kirkuseks, miks siis minu üle veel kohut mõistetakse, nagu oleksin ma patune?
Ja miks siis ei ole nõnda, nagu mõned mind teotades räägivad, et mina ütlevat: „Tehkem kurja, et sellest tuleks head!” Niisuguste nuhtlus on õige.
Kuidas siis nüüd? On siis meil, juutidel, eeliseid? Ei ainsatki! Me oleme juba esitanud süüdistuse, et nii juudid kui kreeklased on kõik patu võimu all,
nõnda nagu on kirjutatud: „Ei ole õiget, ei ühtainsatki,
ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat.
Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki.
Nende kurk on lahtine haud, nende keeled kavaldavad, nende huulte all on maomürk.
Nende suu on täis sajatamist ja kibedust,
nende jalad on nobedad valama verd,
nende teedel on purustus ja viletsus
ja rahu teed nad ei tunne,
ei ole Jumala kartust nende silme ees.”
Aga me teame, et mida Seadus iganes ütleb, seda ütleb ta neile, kes on Seaduse all, et iga suu suletaks ja kogu maailm oleks Jumala ees süüalune;
seepärast et Seaduse tegude tõttu ei mõisteta kedagi õigeks tema ees, sest Seaduse kaudu tuleb patutundmine.