Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 77 Ma tõstan oma hääle Jumala poole ja hüüan; ma tõstan oma hääle Jumala poole, et tema mind kuuleks.Oma kitsikuse ajal ma otsin Issandat; mu käsi on öösel välja sirutatud ega väsi, mu hing ei lase ennast trööstida.
Ma mõtlen Jumalale ja oigan; ma mõlgutan mõtteid ja mu vaim nõrkeb. Sela.
Sina hoidsid mu silmad valvel; ma olen rahutu ega suuda rääkida.
Ma meenutan muistseid päevi, aastaid, mis ammu möödunud.
Ma tuletan öösel meelde oma keelpillimängu; ma mõlgutan mõtteid oma südames ja mu vaim juurdleb:
Kas Issand heidab meid ära igaveseks ega ole tal enam head meelt?
Kas tema heldus on hoopis otsas? Kas tõotuse sõna on lõppenud kõigiks sugupõlvedeks?
Kas Jumal on unustanud olla armuline? Kas tema on vihas lõpetanud oma halastuse? Sela.
Ent ma ütlen: See teeb mulle valu, et Kõigekõrgema parem käsi on muutunud.
Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast
ja ma uurin kõiki su töid ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid.
Hesekiel 43 Siis ta viis mu värava juurde, selle värava juurde, mis oli ida poole.
Ja vaata: Iisraeli Jumala auhiilgus tuli ida poolt. Selle kohin oli nagu suurte vete kohin, ja maa helendas tema auhiilgusest.
Nägemus, mida ma nägin, oli samasugune nagu nägemus, mida ma olin näinud, kui ta tuli linna hävitama, ja samasugune nagu nägemus, mida ma olin näinud Kebari jõe ääres; ja ma heitsin silmili maha.
Ja Issanda auhiilgus tuli templisse läbi idapoolse värava.
Ja Vaim tõstis mu üles ning viis mu sisemisse õue. Ja vaata, Issanda auhiilgus täitis templi.
Ja ma kuulsin, et templist räägiti mulle; ja üks mees seisis mu kõrval.
Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, see on minu aujärje paik ja jalataldade ase, kus ma Iisraeli laste keskel tahan elada igavesti. Iisraeli sugu ei tohi enam teotada mu püha nime, ei nemad ega nende kuningad, oma hoorusega, oma kuningate laipadega ja ohvriküngastega.
Ilmutuse 19 Ma nägin taeva olevat avatud, ning ennäe: valge hobune! Selle nimi, kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline ning tema mõistab kohut ja sõdib õiguses.
Tema silmad olid nagu tuleleek ning ta peas oli palju peaehteid. Neile oli kirjutatud nimi, mida ei tea keegi muu kui tema ise.
Ja tal oli üll verre kastetud kuub ning oli nimetatud tema nimi - Jumala Sõna.
Taevased väehulgad järgnesid talle valgete hobuste seljas, üll valge puhas peenlinane.
Ja ta suust välkus vahe mõõk, et sellega raiuda paganaid, ning tema ise hoidis neid raudsauaga kui karjane. Tema ise tallas Kõigeväelise Jumala raevuviina surutõrt.
Ja temal oli tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi „Kuningate Kuningas ja isandate Issand”.