Eestikeelne Piibel 1997
1. Kuningate 19 Siis ta läks sealt ära ja leidis Eliisa, Saafati poja, kes oli kündmas; ta ees käis kaksteist härjapaari ja ta ise oli kaheteistkümnendaga. Kui Eelija temast mööda läks, siis ta heitis oma kuue tema peale.Ja Eliisa jättis veised ja jooksis Eelijale järele ning ütles: „Lase mind ometi oma isale ja emale suud anda, siis ma käin su järel!” Ta vastas temale: „Mine, aga tule tagasi, sest ära unusta, mis ma sulle olen teinud!”
Ja ta läks tema juurest tagasi, võttis veistepaari ning tappis need; veiste iketega keetis ta liha ning andis rahvale, ja nad sõid. Siis ta tõusis ja käis Eelija järel ning teenis teda.
Psalm 40 Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist
ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud.
Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale.
Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole.
Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda.
Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi - aga mu kõrvad oled sa avanud -, põletus- ja patuohvrit sa ei nõua.
Siis ma ütlesin: „Vaata, ma tulen, rullraamatus on minust kirjutatud.
Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.”
Ma jutlustan õiglust suures koguduses; vaata, ma ei sule oma huuli, Issand, sina tead seda!
Su õiglust ma ei varjanud oma südames, sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin, su heldust ja su tõde ma ei salga suure koguduse ees.
Sina, Issand, ära keela mulle oma halastust; sinu arm ja su ustavus hoidku mind alati!
Luuka 5 Aga sündis, kui Jeesus seisis Genneesareti järve ääres ja rahvas tema juurde tungles Jumala sõna kuulama,
et ta nägi kaht paati järve ääres seisvat. Aga kalurid olid neist välja läinud ja loputasid võrke.
Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvahulki paadist.
Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: „Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!”
Siimon vastas talle: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.”
Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid.
Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid, nii et need olid vajumas.
Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!”
Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud.
Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: „Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!”
Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid talle.