Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing Ps 35:19-28;Jr 11:18-20;Nl 3:1-20
(33 vastet, leht 1 2-st)
Psalm 35 Ärgu minust rõõmustugu need, kes põhjuseta on mu vaenlased; ja kes mind asjata vihkavad, ärgu pilgutagu silmi! 
Sest nemad ei räägi, mis rahu toob, vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu, kes vaikselt elavad maa peal. 
Nad ajasid suu ammuli mu vastu ja ütlesid: „Paras, paras! Me näeme oma silmaga!” 
Sina, Issand, näed seda, ära ole vait! Issand, ära ole minust kaugel! 
Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja! 
Mõista mulle kohut oma õiglust mööda, Issand, mu Jumal! Ära lase neil rõõmutseda minust! 
Ärgu nad öelgu oma südames: „Paras! Seda meie hing tahtis!” Ärgu nad öelgu: „Me oleme ta ära neelanud!” 
Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu! 
Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: „Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!” 
Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest ja kiitku sind päevast päeva! 
Jeremija 11Ja Issand ilmutas mulle ning ma sain teada; siis näitasid sa mulle nende tegusid. 
Mina olin nagu süütu talleke, keda viiakse tappa, ega teadnud, et nad mu vastu mõtteid mõlgutasid: „Hävitagem puu koos ta viljaga ja raiugem ta ära elavate maalt, et ta nimegi enam ei meenutataks!” 
Aga vägede Issand on õiglane kohtumõistja, kes katsub läbi neerud ja südame. Lase mind näha, et sa neile kätte tasud, sest ma olen oma riiuasja sinule avaldanud! 
Nutulaulud 3 Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all. 
Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses. 
Tõesti, ta pööras oma käe minu vastu ja tõstab seda minu vastu iga päev. 
Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud. 
Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind kibeduse ning vaevaga. 
Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud. 
Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse. 
Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved. 
Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad. 
Ta on mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks. 
Ta paiskas segi mu teed, kiskus mind lõhki, tegi mu lagedaks. 
Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind oma nooltele märgiks.