Eestikeelne Piibel 1997
2. Ajaraamat 30 Ja jooksjad käisid kirjadega kuningalt ja tema vürstidelt läbi kogu Iisraeli ja Juuda ning ütlesid, nagu oli kuninga käsk: „Iisraeli lapsed, pöörduge taas Issanda, Aabrahami, Iisaki ja Iisraeli Jumala juurde, siis ta pöördub selle jäägi juurde, kes on pääsenud Assuri kuningate pihust!Ärge olge oma vanemate ja vendade sarnased, kes murdsid truudust Issandale, oma vanemate Jumalale, ja keda ta andis koleduste kätte, nõnda nagu te ise näete!
Ärge tehke nüüd oma kaela kangeks, nagu teie vanemad tegid, andke käsi Issandale ja tulge tema pühamusse, mille ta on pühitsenud igaveseks ajaks, ja teenige Issandat, oma Jumalat, et ta pööraks teie pealt oma tulise viha!
Sest kui te pöördute tagasi Issanda juurde, siis leiavad teie vennad ja pojad halastust oma vangistajate ees ja võivad tulla tagasi sellele maale. Sest Issand, teie Jumal, on armuline ja halastaja, ja ta ei pööra teilt oma palet, kui te pöördute tagasi tema juurde.”
Psalm 33 Hõisake Issandas, te õiged! Õiglastele sobib laulda kiituslaulu!
Tänage Issandat kandlega; kümnekeelse naabliga mängige talle!
Laulge talle uus laul, helistage pillikeeli rõõmuhõisetega!
Sest Issanda sõna on õige, kõik tema tööd on tehtud ustavuses.
Tema armastab õigust ja õiglust; Issanda heldus täidab maa.
Issanda sõnaga on tehtud taevad ja tema suu hingusega kõik nende väed.
Ta kogub mere veed nagu paisu taha, ta paneb ürgveed varaaitadesse.
Kartku Issandat kogu ilmamaa, tema ees värisegu kõik maailma elanikud!
Sest tema ütles, ja nõnda see sai; tema käskis, ja see tuli esile.
Issand ajab nurja paganate nõu, ta teeb tühjaks rahvaste mõtted.
Issanda nõu püsib igavesti, tema südame mõtted põlvest põlve.
Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks.
Jeremija 50 Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, tulevad Iisraeli lapsed, nemad ja Juuda lapsed üheskoos, ja käivad üha nuttes ning otsivad Issandat, oma Jumalat.
Nad küsivad teed Siionisse, nende silmnäod on siiapoole: „Tulgem ja hoidkem Issanda poole igavese lepinguga, mida ei unustata!”
Mu rahvas oli nagu kadunud lambad, nende karjased eksitasid neid, juhtisid kõrvale mägedes; nad rändasid mäelt mäele, nad unustasid oma tarad.
Kõik, kes neid leidsid, neelasid neid, ja nende vaenlased ütlesid: „Me ei jää süüdlasteks! Sest nad on pattu teinud Issanda, õiguse eluaseme, ja Issanda, oma vanemate lootuse vastu.”