Eestikeelne Piibel 1997
1. Saamueli 16 Ja Issand ütles Saamuelile: „Kui kaua sa leinad Sauli? Mina olen ju tema kui Iisraeli kuninga kõrvaldanud. Täida oma sarv õliga ja mine: mina läkitan sind petlemlase Iisai juurde, sest ma olen tema poegadest vaadanud enesele kuninga.”Aga Saamuel ütles: „Kuidas ma võin minna? Kui Saul kuuleb, siis ta tapab mu.” Ja Issand vastas: „Võta üks mullikas enesega kaasa ja ütle: Ma tulin Issandale ohverdama.
Kutsu siis Iisai ohvrile ja mina õpetan sind, mida sa pead tegema; siis võia mulle see, keda ma sulle nimetan!”
Ja Saamuel tegi, nagu Issand oli öelnud, ja läks Petlemma. Aga linna vanemad tulid värisedes temale vastu ja küsisid: „Kas tuled rahuga?”
Ja ta vastas: „Rahuga. Ma tulen Issandale ohverdama; pühitsege endid ja tulge koos minuga ohvrile!” Siis ta pühitses Iisaid ja tema poegi ning kutsus nad ohvrile.
Ja kui nad tulid, siis ta nägi Eliabi ja mõtles: „Küllap on nüüd Issanda ees tema võitu.”
Aga Issand ütles Saamuelile: „Ära vaata ta välimusele ja pikale kasvule, sest ma olen jätnud tema kõrvale! Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames.”
Siis Iisai kutsus Abinadabi ja laskis ta Saamueli eest mööda minna; aga Saamuel ütles: „Issand ei ole ka teda valinud.”
Siis Iisai laskis Samma mööda minna, aga Saamuel ütles: „Issand ei ole ka teda valinud.”
Nõnda laskis Iisai oma seitse poega Saamueli eest mööda minna, aga Saamuel ütles Iisaile: „Issand ei ole neid valinud.”
Ja Saamuel küsis Iisailt: „Kas poisid on kõik siin?” Ja Iisai vastas: „Noorim on veel järel, aga vaata, ta hoiab lambaid.” Siis ütles Saamuel Iisaile: „Läkita keegi talle järele ja too ta siia, sest me ei istu lauda enne, kui ta siia tuleb!”
Ja Iisai läkitas mehed ning laskis ta tuua; ta oli punapalgeline, ilusate silmadega ja kauni välimusega. Ja Issand ütles: „Tõuse ja võia teda, sest tema on see!”
Ja Saamuel võttis õlisarve ja võidis teda ta vendade keskel. Ja Issanda Vaim tuli võimsasti Taaveti peale, alates sellest päevast ja edaspidi. Ja Saamuel tõusis ning läks Raamasse.
Psalm 18 Siis ta ütles: „Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!
„Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
Luuka 17 Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!”?
Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!”
Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi?
Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.”
Rooma 9 sest kui kaksikud veel ei olnud sündinud ega teinud midagi head ega halba, siis - et valikule põhinev Jumala kavatsus jääks püsima
mitte tegude, vaid kutsuja pärast - öeldi talle: „Suurem orjab vähemat”,
nagu on kirjutatud: „Jaakobit ma armastasin, Eesavit aga vihkasin.”
Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte sugugi!
Ta ju ütleb Moosesele: „Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.”
Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.
Ütleb ju Pühakiri vaarao kohta: „Just selleks olen ma sind üles äratanud, et sinu juures näidata oma väge, ja et minu nime kuulutataks kogu maal.”
Niisiis, ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab.
Nüüd sa ütled mulle: „Mis ta siis enam ette heidab! Kes saab vastu panna tema tahtmisele?”
Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: „Miks sa mu nõnda oled teinud?”
Või kas pole potissepal meelevalda savi üle - valmistada samast segust üks nõu auliseks, teine aga autuks tarbeks?
Eks Jumal, tahtes näidata oma viha ja teha tuntavaks oma väge, ole suure pikameelsusega talunud vihanõusid, mis olid valmistatud hukatuseks,
ja teinud seda selleks, et ilmutada oma kirkuse rikkust armunõude vastu, mis ta oli juba enne valmistanud kirkuseks?