Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 145 Taaveti kiituslaul. Ma tõstan sind kõrgeks, mu Jumal, sa kuningas! Ja ma tänan su nime ikka ja igavesti!Iga päev ma tänan sind ja kiidan su nime ikka ja igavesti!
Suur on Issand ja kõrgeks kiidetav, tema suurus on uurimatu!
Rahvapõlv ülistab rahvapõlvele sinu tegusid, ja nad kuulutavad sinu suurt vägevust.
Sinu võimsuse toredat hiilgust ja su imeasju tahan ma meeles mõlgutada.
Õige on Issand kõigil oma teedel ja vaga kõigis oma tegudes.
Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, kõigile, kes teda tões appi hüüavad.
Tema teeb nende meele järgi, kes teda kardavad, ja ta kuuleb nende kisendamist ning aitab neid.
Issand hoiab kõiki, kes teda armastavad, ja hävitab kõik õelad.
Issanda kiitust rääkigu mu suu ja kõik liha andku tänu tema pühale nimele ikka ja igavesti!
Sakarja 1 Daarjavese teisel aastal, kaheksandas kuus, tuli Issanda sõna prohvet Sakarjale, Iddo poja Berekja pojale; ta ütles:
„Issand oli väga vihane teie vanemate peale.
Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand: Pöörduge minu juurde, ütleb vägede Issand, siis ma pöördun teie juurde, ütleb vägede Issand!
Ärge olge oma vanemate sarnased, kellele endised prohvetid hüüdsid, öeldes: Nõnda ütleb vägede Issand: Pöörduge ometi oma kurjadelt teedelt ja oma kurjadest tegudest! Aga nad ei kuulanud ega pannud mind tähele, ütleb Issand.
Teie vanemad - kus nad on? Ja prohvetid - kas nad elavad igavesti?
Aga minu sõnad ja seadused, mis ma andsin oma sulastele prohvetitele, eks need tabanud teie vanemaid, nii et nad pöördusid ja ütlesid: Nõnda nagu vägede Issand nõuks võttis meiega talitada meie eluviiside ja tegude järgi, nõnda ta meiega talitas.”
Kahekümne neljandal päeval, üheteistkümnendas kuus, see on sebatikuus, Daarjavese teisel aastal, tuli Issanda sõna prohvet Sakarjale, Iddo poja Berekja pojale; ta ütles:
„Mul oli öösel nägemus, vaata, üks mees ratsutas punase hobuse seljas. Siis ta seisatas sügavikus olevate mürdipuude keskel ja tema järel tulid punased, võigud ja valged hobused.
Siis ma küsisin: „Kes need on, Issand?” Ja ingel, kes minuga rääkis, vastas mulle: „Ma näitan sulle, kes need on.”
Ja mees, kes seisis mürdipuude keskel, kostis ning ütles: „Nemad on need, keda Issand on läkitanud maad läbi käima.”
Ja nad vastasid Issanda inglile, kes seisis mürdipuude keskel, ning ütlesid: „Me oleme maa läbi käinud, ja vaata, kogu maa elab rahus.”
Siis kostis Issanda ingel ja ütles: „Vägede Issand! Kui kaua sa keelad halastust Jeruusalemmale ja Juuda linnadele, kelle pärast sa oled olnud pahane need seitsekümmend aastat?”
Aga Issand vastas inglile, kes minuga rääkis, heade, trööstivate sõnadega.
Ja ingel, kes minuga rääkis, ütles mulle: „Hüüa ja ütle: Nõnda ütleb vägede Issand: Mu püha viha Jeruusalemma ja Siioni pärast on suur.
Ma olen väga vihastanud muretute paganate peale, kes, kui ma olin vähem vihane, aitasid õnnetusele kaasa.
Seepärast ütleb Issand nõnda: Ma pöördun halastusega tagasi Jeruusalemma juurde. Minu koda tuleb seal üles ehitada, ütleb vägede Issand, ja mõõdunöör veetagu pinguli Jeruusalemma üle!
Hüüa veel ja ütle: Nõnda ütleb vägede Issand: Minu linnad voolavad taas jõukusest üle ja Issand trööstib taas Siionit ning valib taas Jeruusalemma!”
Apostlite 22 Kuni selle sõnani nad kuulasid teda, siis aga tõstsid oma häält: „Hukka niisugune ära maa pealt! Ta ei tohi ellu jääda!”
Ja kui nad karjusid ja rõivaid seljast kiskusid ning tolmu vastu taevast loopisid,
käskis ülempealik Pauluse viia kindlusse ning ütles, et teda tuleb piitsa varal üle kuulata; sest ta tahtis teada, mispärast nad tema peale nõnda karjusid.
Aga kui nad olid tema rihmutamiseks kinni sidunud, ütles Paulus pealikule, kes seal juures seisis: „Kas teie tohite Rooma kodanikku piitsaga peksta ja pealegi ilma kohtuotsuseta?”
Kui pealik seda kuulis, läks ta ja teatas ülempealikule: „Vaata ette, mida sa teed! See inimene on ju Rooma kodanik.”
Siis tuli ülempealik Pauluse juurde ning küsis: „Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?” Tema ütles: „Olen küll.”
Ülempealik vastas: „Mina olen endale Rooma kodakondsuse hankinud suure raha eest.” Paulus aga ütles: „Ent mina olen sellesse sündinud.”
Siis jätsid ülekuulajad ta kohe rahule. Ülempealik lõi aga kartma, kui ta sai teada, et Paulus on Rooma kodanik ja et ta oli tema ahelaisse pannud.
Aga teisel päeval, soovides selgemalt teada saada, milles juudid Paulust süüdistavad, päästis ülempealik ta ahelatest valla ja käskis ülempreestreid ja kogu Suurkohtu kokku tulla ning viis Pauluse nende ette.
Apostlite 23 Paulus vaatas aga ainiti Suurkohtu poole ja ütles: „Mehed-vennad, mina olen Jumala ees elanud tänini igati puhta südametunnistusega.”
Aga ülempreester Hananias käskis lähedalseisjaid lüüa talle vastu suud.
Siis Paulus ütles temale: „Küll Jumal lööb ka sind, sa lubjatud sein! Sina istud siin, et mõista minu üle kohut Seaduse järgi, ise aga käsid vastu Seadust mind lüüa?”
Lähedalseisjad aga ütlesid: „Kas sa häbistad Jumala ülempreestrit?”
Siis lausus Paulus: „Ma ei teadnud, vennad, et ta on ülempreester; on ju kirjutatud: „Sa ei tohi oma rahva ülemast rääkida halvasti.””
Kuna Paulus teadis, et osa neist oli sadusere ja teine osa varisere, siis ta hüüdis Suurkohtus: „Mehed-vennad, mina olen variser, variseri poeg. Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!”
Aga niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja saduseride vahel tüli ja koosolek jagunes kaheks.
Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki.
Siis tekkis suur lärm, ja mõned kirjatundjad variseride poolelt tõusid ja vaidlesid ägedalt ning ütlesid: „Meie ei leia midagi paha selles inimeses. Võib-olla ongi vaim või ingel temaga rääkinud.”
Aga kui tüli läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki rebivad, ja käskis sõjaväel alla minna, et Paulus nende keskelt ära võtta ja kindlusse viia.
Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!”