Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing Ps 133; 1Sm 20:1-23, 35-42; Ap 11:19-26
(42 vastet, leht 1 2-st)
1. Saamueli 20Aga Taavet põgenes Raama Naajotist ja tuli ning ütles Joonatanile: „Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees, et ta püüab mu hinge?” 
Ja Joonatan vastas temale: „Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu isa ei tee midagi suuremat ega vähemat, ilma et ta ilmutaks minu kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See pole mitte nii!” 
Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: „Su isa teab kindlasti, et ma sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi sellest teada saada, et ta ei kurvastaks. Jah, nii tõesti kui Issand elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks samm.” 
Siis ütles Joonatan Taavetile: „Mida sa iganes soovid, seda ma teen sulle!” 
Ja Taavet ütles Joonatanile: „Vaata, homme on noorkuu ja ma peaksin küll koos kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni. 
Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu suguvõsal iga-aastane ohver. 
Kui ta ütleb nõnda: Hea küll!, siis on su sulasel rahu. Aga kui ta viha süttib põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud! 
Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud koos enesega Issanda liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juurde?” 
Ja Joonatan ütles: „Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis ma ei jäta seda sulle teatamata.” 
Aga Taavet küsis Joonatanilt: „Kes teatab mulle, kui su isa vastab sulle karmilt?” 
Ja Joonatan vastas Taavetile: „Tule, lähme väljale!” Ja nad mõlemad läksid väljale. 
Ja Joonatan ütles Taavetile: „Issand, Iisraeli Jumal! Kui ma homme või ülehomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata, Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juurde ja ilmuta seda su kõrvale. 
Issand tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sinu ära, et sa võiksid minna rahuga. Ja Issand olgu sinuga, nõnda nagu ta on olnud mu isaga! 
Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Issanda armastust, et ma ei sureks! 
Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui Issand kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!” 
Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu: „Issand nõudku aru Taaveti vaenlastelt!” 
Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge. 
Ja Joonatan ütles temale: „Homme on noorkuu ja sinust tuntakse puudust, kui su koht on tühi. 
Aga ülehomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle teo päeval ennast varjasid, ja jää Eseli kivi juurde! 
Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki. 
Ja vaata, ma läkitan poisi, öeldes: „Mine otsi nooli!” Aga kui ma ütlen poisile: „Vaata, nooled on sinust siinpool, võta need!”, siis tule, sest sul on siis rahu ega midagi muud, nii tõesti kui Issand elab! 
Aga kui ma ütlen poisile nõnda: „Vaata, nooled on sinust sealpool!”, siis mine, sest Issand saadab su ära! 
Ja mis puutub sellesse, mida mina ja sina oleme rääkinud, siis vaata, Issand on igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel.” 
Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss. 
Ja ta ütles oma poisile: „Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!” Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.